Kummituslinn

Maandusime Christchurchis öösel ja peale paari tundi und ajas ajavahe jälle kell 6 hommikul ärkvele ja liikvele. Esimene koht kuhu me sattusime oli kesklinn ehk ala, mis sai maavärinates kõige rohkem kannatada ja millest väga suur osa on jätkuvalt kinni. Päris karm oli see esimene pilt mis siit avanes. Varemed, aiad, sõjaväelased ja kraanad. Tõeline kummituslinn. Natuke kurb hakkas.

Linna süda on täiesti lukus ja sinna saab aiaga piiratud alasse nädalavahetusel vaatama minna. Käisime ka, et näha kui suured seal kahjustused on ja milline see linn enne olla võis. Kohalikud kõik räägivad kui ilus ja looduslähedane ning armas kohvikuid ja butiike täis linnake see oli. Nüüd on kõik sassis ja vussis. Peaaegu aasta on möödas, aga mõnes kohas oleks aeg nagu seisma jäänud, sõna otseses mõttes. Kõnnid kohvikutest mööda ja seal on laudadel veel taldrikud ja noad-kahvlid. Tolmukihi all ja natuke paigast nihkunud, aga täpselt selline tunne nagu kohe hakatakse hommikukohvi serveerima. 

Linn on veel mõnda aega kinni, sest praegu osa maju alles hakkatakse maha võtma ning peale seda alustatakse linna uuesti üles ehitamisega. Põhjus, miks just linna süda kõige rohkem kannatada sai, on lihtne. Seal asus meie mõistes vanalinn ehk vanad punasest tellisest kivimajad. Kivi ei paindu ega väändu ja tänu sellel kukkusid maavärinaga kokku just kiviehitised ja puumajad lihtsalt rappusid, aga jäid püsima. Siin pildil on ka näha kuidas selle maja küljes on varem teine maja olnud. Mõnes kohas olid seinade peal peeglid ja nagid ehk riietuskabiinide jäänused.

Pisike osa kesklinnast on natuke üles kõpitsetud ehk siis need poed, mis seal enne olid, on nüüd ümber kolitud merekonteineritesse. Seal on kõik suured vitriinaknad ja puha. Disaini poolest näeb päris funky välja, funktsionaalsuse ja leidlikkuse eest 10 punkti.

Kogu ühistranspordi värk on siin ka väga sassis ja ebafunktsionaalne. Uus busside keskjaam avati alles nädal enne meie saabumist. Linnajagude, tänavate ja suundadega harjumine võtab veits aega. Ärgem jälle unustagem, et lisaks kõigele on siin ka vasakpoolne liiklus, millega peale 10 päeva lõpuks hakkan harjuma. Rattaga kõnniteel üldse liikuda ei saa, siis nad tapavad su ära, aga liikluses oled autodega ühes tiimis. Väga mugav, sest saan oma vinge maanterattaga päris kiiresti punktist A punkti Z liikuda (miks mitte punktist A punkti B? Sest see pole Tallinn, vahemaad võivad olla päris suured). 

Suurte katastroofide ajal või pigem järel on alati näha igasugu usulisi liikumisi, sama ka siin. Mingi mees käis mööda parki ringi ja pani iga pingi peale väikse ajupesu raamatukese. Kui istud, siis saad lehitseda ja mees pilve peal teeb kõik jälle korda. Yeah right:) Pigem teeb selle linna korda see mees, aga sellest juba meie järgmistes episoodides.