Another day in CHC

Mu kaardil on nüüd 19 riigi nupud. 2 kontinenti on esindamata- Aafrika ja Lõuna-Ameerika.

Turistid sõidavad rattaga mööda linna, järsku jääb turist nr 1 seisma. Ta hüüab turisti nr 2, et see ka seisma jääks. Turisti nr 1 nina haistab, silm näeb ja käsi juba peaaegu sirutab tasuta söögi ja joogi järele. Turistid juhtusid mööduma näituse avamisest. Kohalik kunstnik oli maavärina tagajärjel tühjalt seisva platsi äärse seina peale kritseldanud igasugu tema arust maavärina eelset aega meenutavaid esemeid. Kuna esitlus toimus õues, siis oli lihtne seltskonda sulanduda, natuke keha kinnitada ning lasta fotograafidel endast pilti teha. See on siin lausa paratamatu, sest kohalikud on kõik nagu ühe vitsaga löödud. Ja meie oleme kaugelt näha välismaalased.

 Kellele siis ei meeldiks tasuta hot dog ja klaas külma rieslingut.

Läksin pühade ajaks baari tööle. Baari nimi on Revival ehk Uuestisünd. See on konteineribaar, mis asub tühjal maatükil, kus enne eelmist maavärinat oli maja. Kogu baar on üles ehitatud taaskasutusel. Toolid ja lauad on tehtud tühjadest veinivaatidest ja näevad välja eriti ägedad. Üks sein on tehtud vanade uste tükkidest.

Olen siin külmade ilmadega kandnud ohtlikku relva- baretti. Tuleb välja, et see on suur turvarisk, baari ei või siseneda mütsiga. Mõtlesin, et nad on lolliks läinud, aga Miku teadis rääkida, et see on turvakaalutlustel. Näiteks kui keegi saab klubis nuga või on mingi jama, siis kaamerate pealt ei saa sind tuvastada.

Üks meie majanaabritest on õps, maailma kõige suurem nohik. Sööb kohalikku rahvustoitu- purgitoitu. Mul on selle kohta öelda vaid üht- ÖÄK. Ja võib öelda, et enda teadmata ta arvas selle kohta sama :)

Sõitsime ratastega ringi ja leidsime koha, kus enne oli olnud midagi kultuurimaja sarnast. Maja enam polnud, oli ainult külmkapp, millest oli tehtud raamatukapp. Võta raamat ja pane enda vana asemele. Raamatuvahetuskapp. Päris äge mõte, aga uksel oli silt: don't be an asshole and don't just take books, put something back as well.

Leidsin väga tervitava bussiliini.

5,8 palli elamusi

Rääkides siin uutest kogemustest, mis reisimine endaga kaasa toob. Meil oli just maavärin, kohaliku aja järgi kell 13.58 ning 5,8 Richteri skaala järgi ehk siis päris arvestatav. Järeltõukeid on olnud juba 5 mida ma tundnud olen. Emotsioonid on erinevad, osa karjub jeeee maa väriseb, teised (mina) on paanikas. Lennujaam ja suured kaubamajad evakueeriti, aknast on kuulda sireene. Ma olin just voodis kui esimest korda värisema hakkas ja alguses ei saa aru, et mida kurat, siis jõuab kohal- fakkk maavärin. Esimene reaktsioon on hoia voodist kinni, mis tagant järgi mõeldes on nii naljakas. Värises kuskil 20-30 sekundit, mille jooksul sa oled nagu halvatud. Peale seda esimest panin oma pidzaama ja telefoniga õue jooksu. Tegelt öeldakse, et ei tohi liikuda, pead voodi alla või ukse vahele minema. Sitta sellest, mul polnud mingit huvi maja alla jääda. Tulin uuesti tuppa riideid võtma ja jälle väriseb. Kampsun selga ja pargi poole minema. Passisin tükk aega pargis, aga reaalselt esimene on kõige tugevam ja edasised värinad enam ei ole nii hullud. Ja see mis siin kokku kukub on tellistest majad, meil on mingi uuem ehitis ja siin kandis ei ole näha, et miski kokku oleks kukkunud. Kohalikke väljaandeid guugeldades selgub, et vaid üks inimene sai viga ja suuri kahjustusi pole. Aga hirmus oli ikka ja kuna seda siin kirjutades on 2 korda veel rappunud, siis pakin võiku kaasa ja lähen parki. Tuli jube hirmus jutt, aga tegelt polnud hullu midagi :)Aga me mõlemad oleme elus ja terved nii et jeiiiiii.

UPDATE: 2 tundi on esimesest värinast möödas ja pool tundi tagasi oli suur järeltõuge, mis tundus jõulisem kui esimene aga oli 5.3 võreldes esimese 5.8 värinaga. Tuletan meelde, et veebruari värin, mis laastas pool linna oli 6.3 richteri skaala järgi.
Viimase kahe tunni jooksul on olnud umbes 8 järeltõuget, mida ma tundnud olen. Päris vastikud on. Ma jooksen muidugi nagu loll iga kord uksepiida alla, igaks juhuks:) Enamus neist aga ainult natuke raputavad. Raske on seda tunnet kirjeldada, kõik need helid kui maja rapub. Selline tume müdin, mida saadab klaaside klirin köögi kapis ja ülevalt korruse tüdruku kommentaar: "fakk, another one. Mother earth must be a bitch to do this. " Enamus kohti paneb vaikselt uksi kinni, kuna neid järeltõukeid nii pikalt tunda on ja eriti kuna see üks järeltõuge nii tugev oli. Siiski tundub, et midagi hullu siit enam ei tule ja tegelt ega ei juhtunud ka varem. Kõik elus ja terved. Kohalik leht kus näeb pilte ka kuidas mõnes kohas muda maa seest välja voolab ja poes veinipudelid katki kukkusid on SIIN.

Erinevus rikastab

Täna õhtul koju jõudes avastasin, et mulle hakkasid silma mitu eriskummalist asja, mis viimase 2 nädala jooksul on kokku kogunenud. Mõni leitud, mõni ostetud ja mõni tekitatud. Igaühel oma väärtus ja oma lugu.

Eelmisel nädalal sõitsime ratastega ringi ja leidsime päris mitu sekkarit, hipipoodi ja ühe suure kasutatud plaatide, filmide ja vinüülide poe kuhu kõik saavad oma vanu asju viia ja ka uued osta. Mõlemat pidi on hea hinnaga diil. Ühest nendest sekkaritest sain omale kohaliku brändi Possumdown kampsuni, mis on siin selle tuule ja külmaga lihtsalt asendamatu (kohalikud beibed käivad plätu ja kleidiga). Mingi kohaliku opossumi karvast tehtud, poes mitu tuhat krooni maksvad ja imepehmed.
Mikk sai jällegi omale hunniku vinüüle. Millele lisandus paari päeva hiljem veel kastitäis vinüüle, kus hulgas oli puhast kulda:)

Nagu ma siin varem olen maininud, siis suuri inimesi on siin palju. Miks? Vastus lihtne. Kiirtoit on väga kergesti kättesaadav ja selle otsa võib igal sammul komistada. Võrreldes päris toiduga on see lisaks veel väga odav. Oleme ka paar korda selle mugavuse otsa komistanud. Viimane oli Pizza Hut, kus neil on ekraan ootejärjekorraga, kus on inimeste nimed ja selle taga nende pitsa staatus (valmistamisel, ahjus, valmis). Seal saab selle oma salakeelega palju nalja teha, kui nad üle poe hüüavad su nime.

Kohaliku kultuuriga tutvumine viis edasi kohaliku õlleni. Või sel korral siis peaaegu kohaliku, Austraalia õlleni, mis kandis nime VB ehk siis VÕIB OLLA võtan veel ühe, VÕIB OLLA ei võta:)

Kohaliku eluga edasi minnes- Meremaal oli viimase aasta jooksul 2 suurt maavärinat, mis laastasid Christchurchi täiesti ära. Linnast on lahkunud üle 60 000 inimese. Paljudest kohtadest on järgi ainult rusud. 60ndatel hakati Meremaal inimestelt ühtsesse kriisifondi raha koguma, 15$ aastas. Nüüd kulub see raha ühe korraga ühe linna peale ära. Kõige lollim on, see kui sa näed kuhu see raha kaob.
                                                                                 ⬇

Selline mikropragu on seinas (ära seda valget rebitud tapeeti vaata, selle tegin mina) ja kogu tuba remonditakse ära. Võetakse tapeet maha, pahteldatakse, lihvitakse, pannakse uus tapeet, värvitakse jne. Milline materjali ja tööjõu kulu see on, kohutav. Ja nii kogu maja. Ja siis nad veel vinguvad ja halavad, et miks vannituba ära ei remondita. Heaolu ühiskond on siin ikka väga üle vindi. Mingi vaal karjus mulle eelmine nädal tänaval järgi, et kus mu rattakiiver on? Tööl tuletatakse meelde, et redeliga ei tohi ronida ja nimesilt peab rinnas olema, äkki kontrollid tulevad. Täielik kosmos. Nii et kellel Eestis tööd pole ja ehituse värk tuttav, siis järgmised 5-10 aastat on siin töökäsi kõvasti vaja.

Viimane asi mis siin silma või õigemini kõrva on hakanud- kohalike laiaulatuslik muusikamaitse. Valida on järgmiste stiilide vahel- rock, rock või hoopis rock. Homme on muide rocki auhindade gaala. Rockiraadiost on Rockisaate Rocki eri. 2 nädala jooksul olen raadiost kuulnud Foo Fightersit, Guns'n'roses, Pink Floydi ja korra ka Alice Cooperit. Samad bändid, samad lood, iga päev.

Fitness Pole ja muud treeningud

Tänasest hakkasin strippariks. 

Ma pidin kohe mitu rida vahele jätma, et see ikka oma mõju avaldaks:) olen nüüd tööinimene ja esimesel päeval hakkasin kohe strippima. Ainult et helkurvesti ja saabastega:) Ametliku nimetusega siis wallpaper stripping ehk tapeedi mahavõtja vms. Väga mõnus töö, palk on parem kui mingil ettekandjal, kes päev läbi nendele 300kg laevadele friikartuleid ette söödab ning keegi ei istu piitsaga kukil. Nagu ehitaja ikka, lohistad jalgu järgi, teed suitsupause ja sööd oma võikut. Oivaline. Esimesel tööpäeval tegime 2 päeva töö 5 tunniga ära ja järgmine päev oli vaba. Tegelt lepingu järgi olen maaler, aga see töö hakkab alles mõne nädala pärast. Ma teadsin, et see pidev kolimine ja korterite remontimine tasub ennast lõpuks ära. Ja 17.detsember on juba jõulupidu. Saab ehitajatega napsu võtta ja kipsplaadi lugusid vahetada. 

Siin kõik naised on mehed. Ehk neil on jube palju õigusi ja kõik on jube võrdne. Pluss nad näevad välja ka nagu mehed, laiaõlgsed ja maskuliinsed. Töölepingus oli suurelt ja laialt kirjeldatud kuidas töökohal igasugune diskrimineerimine on keelatud, nii sooline, seksuaalne kui ka igasugune muu. Bossi see muidugi ei seganud tegemast lugematul arvul strippari nalju, aga pole vigu. Ise läksin ka vabal päeval sinna lepingut tegema kleit seljas. Ei satu just palju selliseid sinna ehitusmehe kontorisse. Välja minnes kuulsin kuidas sekretär lajatas bossile: Ära passi koguaeg ta tagumikku!! Pole hullu, tööl olen kottis pükste ja helkurvestiga nagu kõik teised kutid. 

Esimesel tööpäeval oli peale minu ja Miku veel 2 meest. Üks oli tavaline ehitaja ja teine tegi tööohutust. Ehk siis ütles, et objektil on tagaaias 2 koera, väga ohtlik. Võttis allkirja ja oligi kõik:) Tööohutusele pannakse siin väga suurt rõhku.

Päeva kõrghetk oli see kui Mikk pööras ringi ja küsis: Jänes kuule, tead mis meid nendest kahest eristab? Meil on kõik hambad suus.

Järgmisel tööpäeval oli paar uut meest. Üks neist oli Pete, kes sai kohe omale hüüdnimeks smellycat, sest boss hoiatas hommikul ette- ei noh ta on jube tore mees, aga noh, ta haiseb. 

7 päkapikku ehk kummalised kiivid

Esimesed nädal aega elasime kohalike tüüpide juures, kelle ma leidsin couchsurfi lehelt. Algselt pidime seal olema 2 päeva, aga kuna üks neist paariks päevaks ära läks, saime seal kauem passida. 

Seal majas elas päris mitu inimest ja käis läbi veel rohkem inimesi. Põliselanikud: Josiah- brasiilia tüüp, kes meid algselt sinna võttis ja keda peaaegu kunagi näha polnud. Ehitaja ja poole kohaga barmen. Jason- töötu kitarri hipi, kes õhtuti laulis ja pilli mängis. Sellest pundist kõige toredam. Tegeleb muusika ja heategevusega, hakkab kohalikele rääkima ka eestlaste leiutatud Teeme Ära projektist. Keiran- pintsaklipslane, kes ilmus välja õhtuti ja arvas, et euroopas on kõik samamoodi nagu õudusfilmis Hostel. Siiamaani ühe hullema kohaliku aksendiga. Ütleb E asemel I ehk mitte bed vaid biid (voodi). Vang (nimi ei jäänud meelde, sest kutsusime teda omavahel vangiks)- tüüp kes oli alati kodus, kuna ta oli olnud “üleannetu” ja pidi nüüd 4 kuud olema koduarestis ja kandma jalavõru, mis lasi tal liikuda vaid majast 1m kaugusele. Neist kõige vaiksem, aga hea huumorimeelega rahulik koljat. Susana- brasiilia tüdruk, kes tuli siia turistiviisaga 2 nädalaks inglise keelt õppima ja otsib nüüd meeleheitlikult võimalusi siis jäämiseks. Brasiilias pole elu just meelakkumine. Tal oli päris õõvastavaid lugusid kodumaa kohta rääkida. Täitsa arusaadava miks ta tagasi ei taha minna.

Ma arvasin, et mul on päris hea inglise keel aga siia saabumine oli nagu ämber külma vett näkku. Ma ei saanud ja siiamaani ei saa poolest jutust aru mida need kohalikud räägivad. See aksent on lihtsalt nii võõras. Ameerika ja inglise filme ikka olen vaadanud ja neist ma saan aru, aga see siin on lihtsalt võimatu. Üritan vaikselt omandada viisakus ja sidesõnu nagu hey mate, hey hows a going, how are you jne. Annan endale veel natuke aega, enne kui täiesti endast välja lähen ja tunnistan, et eesti inglise keelega ma siin kaugele ei jõua. Nii et hows a goin, mate?

esimesed sammud Christchurchis

Ma olin eile väga kangekaelne. Ei, mitte selles mõttes, et ma ei olnud millegagi nõus, vaid mu kael oli ärgates nii valus, et pea tõstmine ja paremale keeramine ei tulnud eriti kõne alla. Olen tõenäoliselt sattunud kõige tuulisemasse kohta siin maamunal. Esimesed päevad oli ikka päris murelik, sest ma ei võtnud eriti palju sooje riideid kaasa ja ma käisin kaks päeva ringi kampsuni, nahktagi ja salliga. Oleks kindad ka olnud, oleks need ka vist kätte pannud. Ma ei tea mis värk kohalikega on, sest nad kõik käivad ringi mikromini kleitidega ja lühikeste pükstega. Vist on lihtsalt harjunud selle kliimaga. Hommikuti oli suht jahe, päeval läks mõneks ajaks väga soojaks ja õhtul tuli jälle super tugev tuul. Nüüd viimased paar päeva on aga väga soe olnud ja julgesin ka lühikesed püksid jalga ajada. Loodan, et nüüd jääbki soojaks, sest idee järgi peaks detsembriga algama suvi.

Teise päeva lõpuks oli uus suur üllatus. Siin küll päike paistab ja ilm on soe, aga ikkagi on varsti tulemas jõulud. Hakkasin siis järsku Rudolph The Red Nosed Raindeer'iks. Ehk mu nägu põles totaalselt ära. Ja ma ei käinud päevitamas, ei. Ma lihtsalt käisin kaks päeva mööda linna ringi ja otsisin tööd. Sellest piisas, sest tuleb välja, et Meremaa kohal on suur osooniauk ja päike on väga aktiivne. Nüüd siis kreemitan ennast mitu korda päevas ja koorin õnneks mitte enam nii punase nina pealt nahka:) Jube vinge küll, et kähku saab pruuniks, aga mis hinnaga. Peab ettevaatlik olema. Kohalikud on kõik lumivalged. Ma ei tea kuidas see neil õnnestub, ma kreemitan nagu hull ennast ja ikka on käed õhtuks roosad. Sellele muidugi aitab kaasa ka see, et ma liigun rattaga. Vahemaad on siin päris suured ja enamik sõidab autoga. Sellest tulenevalt on neid kes ühistransporti kasutavad väga vähe ja pilet väga kallis. Me sõitsime kolme päevaga maha poole ratta raha. Rattad ja üldiselt ka kõik muu on siin ikka ülikallis. Näiteks ostsin täna tänavaotsast poest 2L Coca, mis maksis 50 Eesti krooni:(
Õnneks me leidsime väga toreda rattapoe, kus oli veel toredam onu. Enam vähem esimene, kes teadis kus Estonia asub, sest paar päeva tagasi oli just Gumball sealt läbi sõitnud ja onu nägi seda saadet. Gumball- see on ralli, kus vinged sportautod kimavad läbi erinevate riikide (http://en.wikipedia.org/wiki/Gumball_3000). Igastahes, saime sealt rattaonu käest vinged uunikumid, millega nüüd mööda linna ringi tuhiseda.

Väga mõnus on see ratta värk, sest kogu Christchurch on lame. Ainus nõmedus on see, et millegi pärast sõidavad nad valel pool teed. Alguses ikka väga tüütu asi, millega hakkama saada. Autosid on ka sigapalju ja rattureid võetakse nagu autosid. Kui mööda kõnniteed sõidad siis nad sind üle tee ei lase. Kui aga mööda sõiduteed sõidad (siin on peaaegu igal pool rattateed) siis nad arvestavad sinuga. Aga mul nende keeramisetega on ikka veits keeruline, eriti kui seal on mitu rida. Aga vaikselt hakkab harjuma.



Täna sõitsime ringi ja kohtusime erinevate üürile andjatega. Üürikaid on praegu päris palju, sest tegemist on ülikooli linnaga ja kõik õpilased sõidavad suveks 3 kuuks minema ja üürivad oma kodud välja. Super variant meie jaoks, tuleb lihtsalt see parim variant välja sõeluda.

Christchurch reklaamib end kui Garden City (Aialinn). Teel ühest kohast teise, leidsime kohaliku nö öko turu, mis asus ilusas jõega pargis, kus kohalikud müüsid igast nämmasid pirukaid ja kooke ja juustu ja oliive jne. Siin on tegelikult päris palju igast toredaid parke, kus nad jooksmas käivad ja nädala lõpus rugbit mängivad.

Näete, pardid olid ka ja täpselt nagu meil:) Tegelt on siin igast asjad nagu meil. Muru on sama, võililled ja kastanipuud ja värki. Minu jaoks on see muidugi totaalne nuhtlus, sest mu igakevadine allergia on kohal. Lotovõit. Vähemalt pole siin mesilasest ühtegi ohtlikumat looma. Võib rahulikult paljajalu ringi paterdada, mida kohalikud harrastavad ka kesklinnas. Pole veel aru saanud, miks neile jalanõud ei meeldi. Annan teada kui targemaks saan.

Kummituslinn

Maandusime Christchurchis öösel ja peale paari tundi und ajas ajavahe jälle kell 6 hommikul ärkvele ja liikvele. Esimene koht kuhu me sattusime oli kesklinn ehk ala, mis sai maavärinates kõige rohkem kannatada ja millest väga suur osa on jätkuvalt kinni. Päris karm oli see esimene pilt mis siit avanes. Varemed, aiad, sõjaväelased ja kraanad. Tõeline kummituslinn. Natuke kurb hakkas.

Linna süda on täiesti lukus ja sinna saab aiaga piiratud alasse nädalavahetusel vaatama minna. Käisime ka, et näha kui suured seal kahjustused on ja milline see linn enne olla võis. Kohalikud kõik räägivad kui ilus ja looduslähedane ning armas kohvikuid ja butiike täis linnake see oli. Nüüd on kõik sassis ja vussis. Peaaegu aasta on möödas, aga mõnes kohas oleks aeg nagu seisma jäänud, sõna otseses mõttes. Kõnnid kohvikutest mööda ja seal on laudadel veel taldrikud ja noad-kahvlid. Tolmukihi all ja natuke paigast nihkunud, aga täpselt selline tunne nagu kohe hakatakse hommikukohvi serveerima. 

Linn on veel mõnda aega kinni, sest praegu osa maju alles hakkatakse maha võtma ning peale seda alustatakse linna uuesti üles ehitamisega. Põhjus, miks just linna süda kõige rohkem kannatada sai, on lihtne. Seal asus meie mõistes vanalinn ehk vanad punasest tellisest kivimajad. Kivi ei paindu ega väändu ja tänu sellel kukkusid maavärinaga kokku just kiviehitised ja puumajad lihtsalt rappusid, aga jäid püsima. Siin pildil on ka näha kuidas selle maja küljes on varem teine maja olnud. Mõnes kohas olid seinade peal peeglid ja nagid ehk riietuskabiinide jäänused.

Pisike osa kesklinnast on natuke üles kõpitsetud ehk siis need poed, mis seal enne olid, on nüüd ümber kolitud merekonteineritesse. Seal on kõik suured vitriinaknad ja puha. Disaini poolest näeb päris funky välja, funktsionaalsuse ja leidlikkuse eest 10 punkti.

Kogu ühistranspordi värk on siin ka väga sassis ja ebafunktsionaalne. Uus busside keskjaam avati alles nädal enne meie saabumist. Linnajagude, tänavate ja suundadega harjumine võtab veits aega. Ärgem jälle unustagem, et lisaks kõigele on siin ka vasakpoolne liiklus, millega peale 10 päeva lõpuks hakkan harjuma. Rattaga kõnniteel üldse liikuda ei saa, siis nad tapavad su ära, aga liikluses oled autodega ühes tiimis. Väga mugav, sest saan oma vinge maanterattaga päris kiiresti punktist A punkti Z liikuda (miks mitte punktist A punkti B? Sest see pole Tallinn, vahemaad võivad olla päris suured). 

Suurte katastroofide ajal või pigem järel on alati näha igasugu usulisi liikumisi, sama ka siin. Mingi mees käis mööda parki ringi ja pani iga pingi peale väikse ajupesu raamatukese. Kui istud, siis saad lehitseda ja mees pilve peal teeb kõik jälle korda. Yeah right:) Pigem teeb selle linna korda see mees, aga sellest juba meie järgmistes episoodides.

Kuala Lumpur

Kuala Lumpur on Angry Birds pealinn. Kõik kohad olid Angry Birds nänni täis- koolikottidest kuni plätudeni. Üldse igasugune aktuaalne arvutitega seotud värk oli suht populaarne. Oleks vabalt võinud omale soetada ülimoekad Facebooki plätud või Google t-särgi.

Kohalik söök oli muidugi jumalik. Ma ei tea kui palju nuudleid ma omale sisse ajasin, sest kuna ajavahe oli päris suur ja me passisime öösel üleval ja päeval magasime, siis oli ka öösel kell 5 vaja minna tänavatele jaurama ja süüa otsima. Teisel päeval läksime seafoodi otsima ja parim reklaam on see kui sa näed oma toitu elusalt akvaariumis või kastis siblimas. Kõlab halvasti ja nägi välja ka suht karm aga maitses hästi. Sattusime istuma sellisesse lauda kus 3m kaugusel puhastas üks mees seda toitu mis sa välja valisid. Ehk veristas angerjaid, kes alles vingerdasid ja lõikas neil suure hiina noa/kirvega päid otsast ära. Kõrghetk oli muidugi see kui keegi tellis konnasid ja tüüp nad jalgupidi kätte võttis ja vastu posti surnuks tagus. Õnneks olin selleks hetkeks enam vähem söömise lõpetanud:)

See linn ei maga kunagi. Mõned tänavakaupmehed pikutavad seal samas tänaval paar tundi ja siis löövad oma putka jälle püsti. Turud olid päris suured, tänavate kaupa kõikvõimalikku võltskaupa, mida vaid vaja. Prillidel vahetati klaasid ka välja kui olemasolevad sulle ei meeldinud. Nagu Türgis, kus saad ise valida kas tahad oma teksade peal näha Bossi, Guessi või Versace silti. All is possible my friend.

Mõnus oli see et kohalikud ei ole üldse pealetükkivad. Samas elab seal kõvasti indusid, kes on sama tüütud nagu igalpool mujalgi. Taksodega tahtsid indud meid kogu aeg tõmmata, aga olles enne veidi eeltööd teinud, teadsime väga täpselt kuidas asi käib. Kohalikud taksistid kasutasid alati taksomeetrit ja siis oli täiega odav ringi sõita.

Tahtsin hullult minna ka ühte templit vaatama, mis oli linnast 13 km, aga selle päeva me lihtsalt magasime maha. Mõistlik on kell 7 magama minna ja kell 4 päeval tõusta:) 3 päeva ühe linna jaoks on vähe, eriti kui on hull ajavahe seljataga.

Nüüdseks oleme jõudnud Christchurci, aga sellest juba mõne aja pärast.