Kevad, ilus kevad

Kevad on lõpuks ennast ilmutama hakanud. Kuigi ei saa kurta, talv oli siin ikka väga mahe. Lumi tuli maha ainult kaheks päevaks. Kui elaks mõnes uuemas majas, mis ei meenuta oma olemuselt pappkasti, siis poleks ühtegi halba sõna öelda. Ilmataat on leebe aga aegajalt üllatav. Talvel sadas mõnes kohas ühe ööpäevaga meeter lund maha, mis nädalaga kadunud oli. Nädal tagasi oli eriti ilus äiksetorm ja sadas pinksi palli suuruseid raheterasid. Nüüd aga on kätte jõudnud kevad ja Christchurchi kannab oma Garden City nime auga välja. Palju asju on küll unarusse jäetud ja kõiki parke ei hooldata enam nii nagu varem, aga ilus on see kõik ikkagi.

Talv ja tõsiasi, et siin oldud juba 10 kuud on jätnud blogi viimasel ajal hõredaks. Mitte et poleks enam midagi juhtunud, aga elu on siin lõpuks kuidagi rohkem paika loksunud. Mul ikka võttis see natuke aega, et enda jaoks see uus elukorraldus tööle saada. Meil on nüüd uus kodu, mis esimest korda tundub olevat nagu kodu. Elame koos ühe kiivi, ühe tsehhi ja kahe hispaanlasega. Veits nagu backpacker oleks. Kõik on toredad, omamoodi, aga tsehh ja hispaanlased räägivad nii halba inglise keelt, et vahel on isegi koos kehakeele ja rekvisiitidega keeruline nendest aru saada. Tsehh raiub jätkuvalt, et tsehi keel ei ole absoluutselt vene keele sarnane. Näiteid:

terviseks- na zdraví

õlu- pivo

hästi- dobře

õhtu- večer

Tulles tagasi nüüd kevade ja Christchurchi juurde, siis siin on mõned näited sellest ilust, mis ümberringi tärkama hakkab.

Sunday Funday

Hagley park

lillemeri botaanikaaias

kõik linna pargid on nartsisse täis istutatud

Mu uues suurepärases töökohas oli eelmine nädal nö talvepäevad. Käisime Portersil sõitmas. Kuna on juba hooaja lõpp ja kevad tähendab siin suurt tuult, siis see oli päris krõbe kogemus. Ma ei ole sellist tuult kunagi varem näinud. Liftid pandi üles sõites mitu korda kinni, sest inimesed oleks muidu ümber kukkunud. Mäe peal maha istudes lõi tuul rusika suuruseid jääkamakaid vastu selga, pidi vaatamata olematule nähtavusele edasi sõitma. Aga mõnus oli ja tahaks ilusa ilmaga tagasi minna. 

Lisaks kõigele sellele jäin ma bussist maha ja keegi ei märganud enne kui nad olid 20km kaugusele Springfieldi pubisse jõudnud. Mäe töötajad viskasid mu sinna ära ja midagi hullu ei juhtunud. Töökaaslased olid kõik šoki äärel ja kujutasid ette kuidas nemad võõras riigis oleks üksi jäetud, et mis siis kõik oleks juhtunud. Mul oli lihtsalt nii naljakas, eriti kuna ma nägin bussi ära sõitmas. Läksin korraks vetsu ja tagasi välja tulles nägin bussi tagumist osa. Ainus asi mis mul kaasas oli, oli telefon ja see ka ei töötanud, sest levi polnud. Vähemalt on nüüd kõigil lõbus "jätsime turisti võõral maal bussist maha" lugu rääkida. 

teel Portersisse

üks haruldane moment kus tuul vaibus ja midagi näha ka oli

jätsid mulle pubisse kirja juhuks kui ma ei peaks lähiajal sinna jõudma:)

Ahjaa oma sõrme virutasin ka ukse vahele, see oli päris ere moment minu elus. Tavaliselt juhtub selliseid debiilsusi lapsena, mul siis tuli väikse hilinemisega. Alguses ma olin suht veendunud, et nüüd amputeeritakse sõrm küljest ära ja kõik on läbi. Guugeldamine andis ka ainult õudseid vastuseid nagu küüne sisse augu torkamine ja küüne ära tõmbamine. Kuna ma selliste asjadega nõus ei olnud, siis jäin lihtsalt ootama ja vaatama mis juhtub. On olnud huvitav vaatemäng, peaks mainima. Kõigepealt oli värvide mäng ja kerge surin. Siis tuli kaotus ja lõppmäng tundub olevat uuesti positiivsetes nootites üksteise taasleidmisega. Vürtsikas pildimaterjal ka.

Huvitav fakt Christchurchist. Alles hiljuti täitus siin kaks aastat esimesest suurest maavärinast. Linna siiamaani lammutatakse. Rasked olukorrad toovad inimestes välja nende parima ja halvima. Sealhulgas ka leidlikkuse. Tegemist on linnalegendiga, mul pole kindlaid tõendeid, et järgnev lugu tõele vastab, kuid kes teab. Peale teist maavärinat, mis lõhkus enamuse kesklinnast ära, läks siin suur lammutustöö lahti. Tekkis palju uusi ehitus- ja lammutusfirmasid. Üks leidlik inglane hakkas ka inimeste majadest ehitus ja lammutusjäätmeid ära viima. Aga selle jama prügimäele viimine maksab raha. Selle asemel leidis ta kesklinnas ühe mahajäetud laohoone, mille hoovi ta hakkas seda prahti viima. Ta teenis poole aastaga üle poole miljoni dollari ja kolis õnneliku mehena koju tagasi. See prügimägi on jätkuvalt suure magistraali ääres, kust mina ja pool linna iga päev mööda sõidavad.

"väike" prügimägi mille teket keegi poole aasta jooksul tähele ei pannud

Nüüd on aga aeg otsida inimene, kes mu auto krokodillidega käima ajab ja minna uut akut ostma. Peale seda kui ma peale 13 tunnist tööpäeva kell 5:30 hommikul mäki drive-innis välja surin nii, et mäki töötajad mu sealt välja lükkasid ja ma jala koju läksin, jõudis kohale, et on aeg investeerida uude akusse. 

Seitsme maa ja mere taga

"Seitsme maa ja mere taga"

Aprilli viimsel nädalal oli siin jälle suur püha- ANZAC DAY (Australian and New Zealand Army Corps Day). Kolmapäevane päev, mis oli kõigil vaba. Kasutasime seda võimalust ära ja tegime väljasõidu Akaroasse. Ilus pisike turistilinnake, kus on üks peatänav, mis on poode ja kohvikuid täis. Mitte midagi erilist. Turisti nänn ja fish and chipsi õline hais iga nurga peal. Enamus kohtadega, mulle tundub, et sõit sinna on ilusam kui see koht ise. Ega tal midagi otseselt viga polnud. Väike mereäärne linn. Armas aga igav.

Juliuse tänav oli seal ka

Sinna sõites tegime peatuse mäe tipul. Kohas, kus tõus mäkke oli just lõppenud ning algamas oli langus Akaroa poole. Seal oli pisike ülerahvastatud kohvik imeilusa vaatega üheltpoolt mägedele, kus olid ringi sibamas labmakarjad ja teiselt poolt paistis vaade, millele võib anda nime "Seitsme maa ja mere taga". Ilm oli super- päike paistis ja ühtegi pilve polnud silmapiiril. Kõigele lisaks oli tagahoovis lammas. Ma ei ole suutnud tuvastada, mis sorti lammas see oli, aga ta oli maailma kõige pehmema karvaga ja krussis sarvedega. Tuli inimeste juurde, ajas oma sarvilise pea aiaaugust läbi ja ootas, et keegi teda kõrva tagant sügaks.

ikkagi lammas

Hommikul Akaroa poole sõites oli tee ääres ühes pisikeses linnas kõrvitsa laat. Astusime korra sisse, et vaadata kas seal midagi põnevat ka on. Palju oli tavalist laadanänni, aga sel korral oli ka üks nurk, kus inimesed müüsid oma vanu asju. Seal oli nii palju ilusat antiiki, mida ma oleks koormaga kokku ostnud kui ma siin elaks. Aga nende asjade eestisse transportimine ei tasu ennast ära. Teine atraktsioon oli suur notsu, kelle kaalu ära arvamise peale oli võistlus. Lisaks sai teda rehaga sügamas käia:)

Üks asi, mis siin mägisel maal on üle mõistuse ilus, on need päikese loojangud ja -tõusud. Järve ääres ja mägede vahel. See valgus, mis siin tekib, on muinasjutuline.

Ainus hea ämblik on surnud ämblik

Veetsin viimased 20 minutit ämblikku jahtides. Vastikud värdjad, neid on siin igal pool. Ükski pole ohtlik nagu need Austraalia omad, aga see ei tee neid vähem vastikuks. Üks eriti kiirete pikkade mustade jalgadega isend kihutas mööda mu seinu ja lagesid ringi. Katsu siis rahulikult arvutis olla kui see tüüp sul pea kohal kõlgub, jääb ära. Alguses hoidsin tal pingsalt pilku peal, et äkki kimab kuskile prakku või teise tuppa ära. Aga ei, aina edasi ja tagasi mul toas. Võtsin siis lõpuks julguse kokku ja ketsi kätte. Ootasin kui ta vähe madamale siblas ja virutasin, ise samal ajal karjudes eemale hüpates. Päev võib jätkuda.

swift ground spider Supunna picta

Täna on super ilus sinise taevaga päikesepaisteline ilm. Kraade vaid 14, öösel oli 1. Suur erinevus eestiga on see päike. Kogu sügis ja talv on eestis hall. Iga päev, ilma eranditeta. Siin aga on enamuse ajast päike, isegi kui on külm ja tuul puhub mütsi peast. See annab nii palju juurde, hoiab positiivsena.
Teate, meil uues kodus on peegel seina peal. See on siin haruldus. Kellelgi pole kodus peeglit. Ma ei tea kas nad ei taha ennast peeglist vaadata või ei hooli enda välimusest. Pole sellest aru saanud. Aga tore on sellist haruldust oma toas omada.
Üks asi, mis mulle siin väga meeldib, on sushi kultuur. Eesti on see väga tõusiklik ja peen värk. Siin on igas kaubanduskeskuses mitu sushi kohta. Peaaegu mitte keegi ei söö sushit pulkadega, süüakse enamasti näppude vahelt või kahvliga. Ja sushi on tehtud selliseks, et see kõigile meeldiks. Sushit toore kalaga on väga vähe. Populaarsed on näiteks sushi pallid, kus on sees krõbekana või terryaki kana või tuna, aga mitte toores tuna vaid tuna konserv. Ja need on eriti käepärased ja maitsvad. See kõik on nii lihtsaks tehtud. Haara kaasa ja söö kus iganes.

riisipallid

Linnas käib jätkuvalt laiaulatuslik lammutustöö. Kui mõnes piirkonnas pole nädal aega käinud, siis uuesti minnes on mõni maja jälle silmapiirilt kadunud. Sama on juhtumas kasiino kõrval asuva Christchurchi kõige suurema hotelliga Crown Plazaga. 

enne ja pärast. tänaseks on ta juba peaaegu täiesti maatasa

Eile linnas ringi sõites hakkasin vaatama, mis autodega inimesed siin sõidavad. Enamus on eriti vanad rondid. Ja mulle see meeldib, siin pole seda näitamise teemat, et sa pead omale kõige uuema bemmi liisingusse võtma kui endal pole bensiini rahagi. Siin pole mitte mingisugust pinget ega halvasti tundmist kui sa mingi rondiga ringi sõidad. Uusi autosid on üldse väga vähe. Enamus on Toyotad või Subaru Legacy'd. Jaapanist on hea odav ja lähedal tuua autosid. Bemme, audisid ja mersusid on imevähe. Siin on need kallid ja prestiižed autod. Eestis on nende maine tõenäoliselt igaveseks rikutud. Leidsin siit ka paar sellist:)

Eelmine nädal käisime New Brighton rannas. See on linnale kõige lähemal asuv rand ja siiani olin kuulnud, et see pole üldse nii ilus kui Sumner. Puha vale kõik. See on eriti pikk ja imeilus suure kaiga rand. Tuuline ja külm, aga see käib siin iga ranna kohta. Kuna meri on enamasti alati tormine ja tuuline ning lained võivad tulla päris kaugele randa, siis see on tekitanud siia pika sileda rannaääre, mis tuleb välja et on ideaalne sellise spordiala nagu x-sailing jaoks. Esimest korda nägin sellist asja, aga tundub eriti lõbus olevat. Oled poollamavas asendis mingis kolmerattalises nö kardis, millele on kinnitatud puri. Päris hea hooga kimasid mööda rand ringi.

New Brighton beach

x-sailing

rannas leidus ka krabisid, mida usinad pilukad vaatamata keelavatele siltidele püüdsid

Naksitrallid on tagasi

Muhv kimas oma käruga 6 päevaga ligi 1400 km maha. Kingpool jõi kõrval õlut ja asendas puuduvat raadiot. Sammalhabe oli kadunud. Suund Chch -> Queenstown -> Chch. Sinna vahele jäi väga palju mägesid, vanu kullakaevandusi ja masendavaid väikelinnasid. Raha siin ei maksata, aga rikas pead olema, et siin elada või reisida. Turistilinn Queenstown näitab seda muidugi eriti ilmekalt. Mitte miski ei maksa vähem kui 20 dollarit. Tavaline kalkulatsioon oleks selline- mingi suva asi: 20 taala, mingi äge, kiire või kõrge asi 200 taala.

saage tuttavaks- Queenstown, kõige ilusam linn üldse 

Lugesin just Ekspressist, et õige varsti ilmub maarjamaale esimene Subway. See on üle maailma turisti parim sõber, vahel kergeim viis ellu jääda. Suur võileib maksab praegu soodukaga 7 taala, mis on siinmaal suht odav. Selle trumpas ajutiselt üle KFC kus on lõuna ajal kombo eine 5 taala, selle raha eest siin tavaliselt ei saa peksa ka. Nüüd aga saad burgeri, kanakintsu, salati ja friikartulid.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale oma odava söögi eufooriaga. Tagasi reisu juurde. Ma ei teagi kust alustada, Muhvi kärust vist. Ostsime Back Packer Car Marketilt omale Nissan Serena. Me ilmselgelt ei pühendanud sellele ostule piisavalt tähelepanu, sest teel ilmnes rodu igasugu ebameeldivusi, aga mis sa ikka üle 21 aasta vanuselt isendilt enam ootad. Vähemalt elas reisu üle ja ma ei sõitnud ühelgi mägiteel teelt välja.

Auto on ühe seljakoti ränduri jaoks kõik. See on liikumisvahend, köök, elutuba ja magamistuba. Meie oma tilkus vihmase ilmaga natuke läbi, aga pole viga. Karge mäeõhk tungis hommikuti aknavahelt sisse. Sellest paremat vist pole. Päikesetõusul ajal külmal ja kargel hommikul hingata kopsudesse seda mägede õhku. Kirjeldamatult hea on see. Alguses kartsin, et külmume öösel ära, aga kohati hakkas isegi palav. Neid selliseid autoga rändureid on siin palju ja igal pool on sildid, mis keelavad autos magada ja telkida ning lubavad 200 taalast trahvi. Ei saa trahvi kui pargid targalt. Tuleb alati massi sulanduda.

Queenstown on siiani kõige ilusam linn, mida mu silmad siinmaal näinud on. Palju turiste, aga kõik see milline see linn välja näeb, mägede vahel ja järve ääres, huhh... pildid räägivad enda eest, aga samas ei suuda ligilähedaltki edasi anda seda, mis see tegelikult on.

ma ei mäleta kus see veel oli :)

lõuna saare merepinnast kõige kõrgemal asuva maantee kõige kõrgem koht

poisid kogusid nööri peal kõndimisega raha 

Teele jäi üks armas vana kullakaevurite linn Arrowtown. Sealt jooksis läbi jõgi, mis sädeles kullapurust. Vanadesse kaevandustesse saab minna ekskursioonile ja kõik kuld, mis sa sealt leiad võid endaga kaasa võtta. Mingeid kamakaid seal enam ei leidu, aga mõne kübekese võid hea õnne korral siiski taskusse ajada.

Üks esimesi peatusi meie teel oli Lake Tekapo. Käisime seal Hot Springsides vedelemas. Nii ilusa vaatega mullivannis pole küll varem käinud. Kohas endas midagi erilist polnud. 3 erineva temperatuuriga kuumavee basseini, mis on õues ja fantastilise vaatega mägedele ja järvele. Siin on ka selline Cherry sarnane asi, kus on erinevaid odavaid pakkumisi ja saime selle Hot Springs asja 5 dollariga. Selle raha eest polnud üldse halb lõõgastus, eriti kui oled just oma esimese öö autos maganud.

Lake Tekapo hot pools 

Teine asi, mis me sealt odavalt saime oli Queenstownis asuv Ice Bar. Seal oli kõik jääst tehtud- seinad, toolid, lauad, skulptuurid, lühtrid laes ja klaasid millest sa oma kokteili jood. Kõik said soojad vatijoped selga, kindad kätte ja voilaa. Vinge värk, aga üle 15 minuti seal väga ei kannatanud olla. Peale seda tundus järsku, et õues on jube soe.

kõik oli jääst, klaasid ka 

ice bar 

Selle ilma kohta veel niipalju, et ikka on siin linde, kes arvavad, et on suvi. Käivad miniseelikute ja siidpluusidega, samal ajal kui mul on kolm kihti riideid, sall kaelas ja kapuuts peas. Ja jätkuvalt käivad nad paljajalu. Ikka pole sellest fenomenist aru saanud.

Viinamarja istandusi jäi meil päris omajagu teepeale, iga natukese aja tagant näitas silt mõne wine tastingu juurde. Ühest käisime läbi ka, sest sinna viis maailma kõige hullem ja ägedam mägitee. Selline, kus istudes väliskurvi poole, on suht kõhe aknast välja vaadata. Igas kohas ei mahtunud kaks autot üksteisest mööda. Tuli välja, et see oli vana põhimaantee, mis Queenstowni viis. Viis kuni jõeni ja sealt edasi said paadiga üle. Ülevalt paistis ka vana sild, mida nüüd kasutatakse benji hüpeteks. Reklaamisid ennast kui maailma kõige vanem benji hüppamise koht. Üldse ei kahtle, et seal äge on, sest sa hüppad helesinise jõe kohale ja kui hästi läheb, siis puudutad kätega vett. Ma ei teeks seda relva ähvardusel ka, aga mõistan kui vinge elamus see võib olla neile, kes seda naudivad.

winery 

hipi 

Queenstowni päikseloojang 

uus põhimaantee sild Queenstowni 

mägijõgi

Tagasiteel pidin küll tegema äkkpeatuse, sest mida ma näen tee ääres. Põssad! Jooksevad mööda aasa ja ajavad üksteist taga. Pole enne küll näinud, et põssasid niimoodi aasal peetakse nagu lambaid.

põssad

Teel Queenstowni sõitsime läbi Wanaka. Seal oli samal ajal Air Show, kus oli kõikvõimalike õhusõidukeid. Kõige vägevam oli see vana warbird, mis seisis just aia ääres kui me sealt mööda sõitsime. See oli see mis mind peatuma pani. Jõudsime autost välja ja selle juurde just siis kui ta hakkas ära liikuma. See tuul, mis sealt tagant tuli kui ta liikuma hakkas ja see hääl. Mul siiani tulevad külmavärinad kui ma selle peale mõtlen. Igast helikoptereid ja purilennukeid ja kõiksugu lennumasinaid oli seal trikitamas. Wanakas elab ka üks eesti tüdruk Mann. Tahtsime väga temaga kokku ka saada ja tõenäoliselt oleks aega ka olnud, kui Kingpool poleks oma kotti sealt 80 km eemal olevasse Alexandra linna unustanud. Ehk siis pidime tagasi kimama, sest seal kotis olid ainult ta pass, arvuti ja kaardid. Ei midagi erilist. Siinkohal suur aitäh meremaalaste aususele, nelja tunni jooksul polnud kohalikus interneti kohvikus/pesumajas keegi seda puutunud. See vedeles samas kohas ja puutumatult. Väike aja ja bensiinikulu, aga siiski seda väärt. Linn ise oli jube kahtlane, igast nekse ja abosid täis. Ei tea, mis see nad kõik sinna kokku on ajanud. Võibolla vana kaevanduslinna ajalugu. Muidu pole siin kuskil musti näha, ainult meeletutes kogustes pilukaid.

warbird

varahommik karge õhuga mägedes 

Kastanid on valmis...

... ja kätte jõudnud aeg vahetada pusa ühe korraliku sooja jope vastu. Tänavad kolletavad maha kukkunud lehtedest ja talla alla jäävad suured pruunid kastanid, mis oma pesadest vaikselt välja on hakanud pudenema. Õues on tunda sügise lõhna ja see lõhnab sama moodi kui Eestis. Nii palju asju on sama moodi. Ainult et päevad on soojemad, vahest isegi soojemad kui kuu aega tagasi, mil kalendri järgi oli kesksuvi. Õhtud selle eest lähvad päris külmaks. 

linnast läbi jooksval Avoni jõel saab kondlimehega sõitu teha

sügis jõe ääres

Ostsime eile omale van'i. Esimene päris oma auto, mis siis et pool minu, aga ikkagi minu nimel:) Väga uhke Nissan Serena. Järgmises postituses uhkustan piltidega ka:) 

Homsest on ees ootamas 7 päeva reisimist lõuna saare lääne rannikul- Queenstown, Mount Cook, Lake Wanaka jne. Nii tore on, et puhkus tuleb. Eelmine nädal oli üle mõistuse raske ja väsitav. Ühe päeva töötasin Christchurchi kasiinos, tõenäoliselt linna kõige parem tööandja. Mikkur on seal juba mitu korda käinud ja kiidab taevani, põhiliselt majasisese söökla pärast, kus saab iga pausi ajal keha kinnitamas käia. Pole üldse halb boonus. Kodus pead ainult hommikul sööma. Enne vahetuse algust sööd seal ja peale tööd võtad veel paar ampsu. Kasiino ise on suht suur, võrreldes nende urgastega, mida mina Tallinnas olen näinud. Aga ega ma neist palju ei tea. Mikkur teab rääkida, et suurlinnades on umbes 10 korda suuremad. Ma ei tea, minu jaoks oli see juba suur asutus. 

Klientuur koosneb 95% ulatuses penskaritest ja pilukatest. Õudne. Kadeduse uss poeb sisse, kui näed neid seniilseid tudisevaid mammisid raha tuulde viskamas, samal ajal kui mina rügan tööd teha. 

Minu selle nädala suursaavutus on aga järgmine samm patsiga poisiks saamisel. Ma ei ole tehnika maailmas just mingi helge pea, aga olude sunnil ja piisava motivatsiooni olemasolul olen viimasel ajal korda saatnud suisa imesid. Mu väga vinge õuna telefon sai lõppude lõpuks võrguvabaks, mis oleks pidanud tähendama, et teen restardi ja panen oma kohaliku kaardi sisse ja voilaa. Aga nagu tavaliselt, asjad ei laabu kunagi nii sujuvalt. Igastahes ma seda tööle ei saanud ja õuna poe müüjad ka naeratasid ainult lollakalt ja ütlesid, et nemad ei tea mis viga on. Ainult 7 tundi hiljem, peale massiivset guugeldamist, lugemist, proovimist ja totaalset feilimist, mis päädis maailma suurima peavaluga, suutsin ma oma telefonile teha jailbreake'i. Ära muretse kui sa ei tea, mis see tähendab, ma ise ka päris täpselt ei tea, mida ma tegin, aga ära ma selle tegin ja telefon võttis jälle eluvaimu sisse. Patsiga poiss telefoni poes oleks selle eest vähemalt 100 taala küsinud. Kokkuhoid on ostujõud. Mu peamine motivatsioon oli see, kui lollakas õunapoe müüa ei teinud iphone 3Gs ja 4 vahet ja ütles, et tema ei tea mis viga on ja ei saa aidata. Sel hetkel mina juba teadsin, mis viga on, aga ei osanud seda veel parandada. Jube pikk jutt tuli, aga ma olen ikka jube uhke ka enda üle:)

Päris paljude asjadega on tunne, et need juhtmed, mis siia kaugele meremaale uut infot toovad, on ikka väga pikad. Esimese asjana saab seda tunda kohaliku internetiühendusega. See mida siin reklaamitakse ülihelikiirusena, on ülejäänud maailma mõistes 1995 aasta modemiga telefoniühendusel põhinev tigukiirus. Teine asi, mis mind sellest siin üldse kirjutama ajendas on eelmise nädala liikluseeskirjade muudatus. Ega ma enne ei teadnudki, et neil siin selline tagurpidi mõtlemine on. Korra anti mulle signaali kui ühele jeebile ette keerasin, aga ega ma aru saanud mida ma valesti tegin. Igastahes alates eelmisest nädalast muutus siin paremakäe reegel vasakukäe reegliks. Tuletan meelde, et siin on vasakpoolne liiklus ehk siis sama kui eestis oleks vasaku käe reegel muutunud parema käe reegliks. Nüüd saab siin sama loogika järgi liigelda kui eestis, ainult et natuke peegelpildis. 

Telekast näitab iga reklaamipaus seda videot.

Järgmine nädal on loota paremat piltidega ülevaadet, kui me just tuulistel meremaa öödel kringliks pole külmanud:) 

tsutsufrei, ma lähen puhkusele

Fotoreportaaž

Hmmm... tundub, et olen sellest linnast viimase välja pigistanud, siis uuesti ringi peale teinud ja ka väiksemadki killud üles korjanud. Ausalt ka, millestki pole enam kirjutada, viimasel ajal on elu ainult töörütmis käinud. Homme on mul tööl käraka koolitus. Ma olen nii põnevil. Ma olen ju see suurepärane mitme aastase baari kogemusega töötaja, kes pole elu sees varem baaris töötanud. Pluss siin on kõik veel teistmoodi ka kui kodus. Aga hakkama olen saanud, homsest olen ilmselt veel suurem ekspert. Hea on muidugi see, et eestlaste kuulsus on meist sammu võrra ees. Baaris arvavad kõik, et ma söön hommikuks kellogseid viinaga ja suudan pudeli viina ühe lonksuga omale sisse keerata, sealjuures silmagi pilgutamata. Pole midagi kinnitanud ega ümber lükanud, lõbus on olnud:)
Järgmine nädal on munadepühad, teadaolevalt usklik püha. Ega need inimesed siin väga usklikud polegi, aga vana aja kombed on visad kaduma. Niisiis on siin umbes neljapäevast teisipäevani vabad päevad ja pool sellest ajast baarides alkoholi müüa ei tohi, ainult söögi kõrvale saab klaasikese veini. Poes ma ei teagi kas sel ajal müüakse või ei. Siin on ikka väga kummalised ja väga karmid seadused sellega. Nädalavahetusel käib meil alati politsei baaris tiirutamas. See pole nagu eestis, et kurjad onud lendavad sisse ja panevad peo kinni. Siin on nad kõik sõbralikud, räägivad inimestega juttu, vaatavad ega keegi liiga purjus poleks, vahetavad vahetuse vanemaga paar sõna ja kui kõik korras siis lahkuvad. Igastahes, ma tahtsin oma jutuga sinnamaale jõuda, et pühad on ja vabad päevad. Plaanime selleks ajaks lõuna saare meelelahutuskeskusesse Queenstowni sõita ja seal natuke ringi vaadata. Ootused on laes, sest iga kord kui kellegi kohaliku käest küsid kuhu minna tasub, siis see on nr.1 vastus 99,99% kordadest.

Jätkub fotoreportaažiga.

istusin päeval pargis ja sõin lõunat, Harry oli kogu selle aja mu peast 1m kaugusel, natuke imelik oli küll. Kogu aeg oli tunne, et nüüd lajatab selle nokaga mulle lagipähe kui kohe süüa ei viska

meie kõrvaltänavas 

185 tühja tooli veebruari maavärinas hukkunute mälestuseks

ületee maja võetakse jupp jupi haaval maha, tänaseks on seal juba tühi plats

nädal aega varem

tänavatel on palju kunsti, kruntidel kus enne olid majad on nüüd klaverid, mis kutsuvad möödujaid mängima või nagu meiest paar tänavat eemal on raamatuvahetuskapp, kust saad võtta omale uue raamatu ja mõne enda vana asemele panna

eelmise nädala suur joomapüha St. Patrick's Day kokteil

lähen õhtul telekat vaatama, ei saa, paks magab puldi otsas käpad taeva poole

Meie tänavas on üks tühi krunt (üks paljudest), kust maja on maha võetud, aga mingil imelikul kombel on sinna kuidagi suur batuut tekkinud. Veits on äge. Tasuta meelelahutus oma kodutänavas.

Mikkur käib katuseid mööda

plankingu uus tase

vabadus

tühi rohtu kasvanud krunt, kus laiutab kutsuvalt üks suur batuut, mi laik