Tuesday, September 18, 2012

Kevad, ilus kevad

Kevad on lõpuks ennast ilmutama hakanud. Kuigi ei saa kurta, talv oli siin ikka väga mahe. Lumi tuli maha ainult kaheks päevaks. Kui elaks mõnes uuemas majas, mis ei meenuta oma olemuselt pappkasti, siis poleks ühtegi halba sõna öelda. Ilmataat on leebe aga aegajalt üllatav. Talvel sadas mõnes kohas ühe ööpäevaga meeter lund maha, mis nädalaga kadunud oli. Nädal tagasi oli eriti ilus äiksetorm ja sadas pinksi palli suuruseid raheterasid. Nüüd aga on kätte jõudnud kevad ja Christchurchi kannab oma Garden City nime auga välja. Palju asju on küll unarusse jäetud ja kõiki parke ei hooldata enam nii nagu varem, aga ilus on see kõik ikkagi.
Talv ja tõsiasi, et siin oldud juba 10 kuud on jätnud blogi viimasel ajal hõredaks. Mitte et poleks enam midagi juhtunud, aga elu on siin lõpuks kuidagi rohkem paika loksunud. Mul ikka võttis see natuke aega, et enda jaoks see uus elukorraldus tööle saada. Meil on nüüd uus kodu, mis esimest korda tundub olevat nagu kodu. Elame koos ühe kiivi, ühe tsehhi ja kahe hispaanlasega. Veits nagu backpacker oleks. Kõik on toredad, omamoodi, aga tsehh ja hispaanlased räägivad nii halba inglise keelt, et vahel on isegi koos kehakeele ja rekvisiitidega keeruline nendest aru saada. Tsehh raiub jätkuvalt, et tsehi keel ei ole absoluutselt vene keele sarnane. Näiteid:

terviseks- na zdraví
õlu- pivo
hästi- dobře
õhtu- večer

Tulles tagasi nüüd kevade ja Christchurchi juurde, siis siin on mõned näited sellest ilust, mis ümberringi tärkama hakkab.

Sunday Funday

Hagley park



lillemeri botaanikaaias



kõik linna pargid on nartsisse täis istutatud

Mu uues suurepärases töökohas oli eelmine nädal nö talvepäevad. Käisime Portersil sõitmas. Kuna on juba hooaja lõpp ja kevad tähendab siin suurt tuult, siis see oli päris krõbe kogemus. Ma ei ole sellist tuult kunagi varem näinud. Liftid pandi üles sõites mitu korda kinni, sest inimesed oleks muidu ümber kukkunud. Mäe peal maha istudes lõi tuul rusika suuruseid jääkamakaid vastu selga, pidi vaatamata olematule nähtavusele edasi sõitma. Aga mõnus oli ja tahaks ilusa ilmaga tagasi minna. 
Lisaks kõigele sellele jäin ma bussist maha ja keegi ei märganud enne kui nad olid 20km kaugusele Springfieldi pubisse jõudnud. Mäe töötajad viskasid mu sinna ära ja midagi hullu ei juhtunud. Töökaaslased olid kõik šoki äärel ja kujutasid ette kuidas nemad võõras riigis oleks üksi jäetud, et mis siis kõik oleks juhtunud. Mul oli lihtsalt nii naljakas, eriti kuna ma nägin bussi ära sõitmas. Läksin korraks vetsu ja tagasi välja tulles nägin bussi tagumist osa. Ainus asi mis mul kaasas oli, oli telefon ja see ka ei töötanud, sest levi polnud. Vähemalt on nüüd kõigil lõbus "jätsime turisti võõral maal bussist maha" lugu rääkida. 

teel Portersisse

üks haruldane moment kus tuul vaibus ja midagi näha ka oli
jätsid mulle pubisse kirja juhuks kui ma ei peaks lähiajal sinna jõudma:)


Ahjaa oma sõrme virutasin ka ukse vahele, see oli päris ere moment minu elus. Tavaliselt juhtub selliseid debiilsusi lapsena, mul siis tuli väikse hilinemisega. Alguses ma olin suht veendunud, et nüüd amputeeritakse sõrm küljest ära ja kõik on läbi. Guugeldamine andis ka ainult õudseid vastuseid nagu küüne sisse augu torkamine ja küüne ära tõmbamine. Kuna ma selliste asjadega nõus ei olnud, siis jäin lihtsalt ootama ja vaatama mis juhtub. On olnud huvitav vaatemäng, peaks mainima. Kõigepealt oli värvide mäng ja kerge surin. Siis tuli kaotus ja lõppmäng tundub olevat uuesti positiivsetes nootites üksteise taasleidmisega. Vürtsikas pildimaterjal ka.


Huvitav fakt Christchurchist. Alles hiljuti täitus siin kaks aastat esimesest suurest maavärinast. Linna siiamaani lammutatakse. Rasked olukorrad toovad inimestes välja nende parima ja halvima. Sealhulgas ka leidlikkuse. Tegemist on linnalegendiga, mul pole kindlaid tõendeid, et järgnev lugu tõele vastab, kuid kes teab. Peale teist maavärinat, mis lõhkus enamuse kesklinnast ära, läks siin suur lammutustöö lahti. Tekkis palju uusi ehitus- ja lammutusfirmasid. Üks leidlik inglane hakkas ka inimeste majadest ehitus ja lammutusjäätmeid ära viima. Aga selle jama prügimäele viimine maksab raha. Selle asemel leidis ta kesklinnas ühe mahajäetud laohoone, mille hoovi ta hakkas seda prahti viima. Ta teenis poole aastaga üle poole miljoni dollari ja kolis õnneliku mehena koju tagasi. See prügimägi on jätkuvalt suure magistraali ääres, kust mina ja pool linna iga päev mööda sõidavad.

"väike" prügimägi mille teket keegi poole aasta jooksul tähele ei pannud


Nüüd on aga aeg otsida inimene, kes mu auto krokodillidega käima ajab ja minna uut akut ostma. Peale seda kui ma peale 13 tunnist tööpäeva kell 5:30 hommikul mäki drive-innis välja surin nii, et mäki töötajad mu sealt välja lükkasid ja ma jala koju läksin, jõudis kohale, et on aeg investeerida uude akusse.