Botaanikaaed

Kõige selle keskel, mis siin Christchurchis on katki, lammutatud ja kokku kukkunud, on siin üks koht, mis siiani hiilgab oma iluga. Ka seal on purustusi, aga loodust värinad üldiselt väga ei mõjuta. Ehk siis Christchurchi Botaanikaaed. Oleme siin juba 3 kuud olnud, aga alles sel nädalal kui seal on suur lillefestival, tegime ühe korraliku tiiru. Uskumatult ilus on seal. Kõik need võimsad puud, purskkaevud, roosiaed ja nüüd veel kõikvõimalikud lilleinstallatsioonid.

suur puu

see oli mingi liikuv veeskulptuur, Regret oli vist nimi. Kui seal ühe kangi alla vajutad, paneb see vee jõuga erinevad elemendid liikuma. Loojuva päikese taustal oli see eriti ilus

väga palju värvilisi lilli

suur puu ja kivikunst

väga suur eukalüptipuu

suur nokupuu

puu küljes olid liaani taolised väädid, mida mööda sai eriti hõlpsasti üles ronida

lillefestivali jaoks ehitatud lille skulptuurid- vaal

pingud

järgmised pildid on Anale- suur ilus roosiaed

lillefestivali välipeldikute kunst

kui kõik välipeldikud nii ilusad oleks, siis äkki kõik ei vihkaks neid rõvedusi nii palju :)

üks asi, mis mulle selle linna juures meeldib. Tänavatel on joogikohad, kus on puhas värske ja külm vesi. Käid pargis jooksmas ja vahepeal saad ennast värskendada, mõnus.

veel vanaaegseid joogikohti

down under ikkagi

22. veebruar

Täna on Christchurchis kurb päev. Aasta on möödunud 185 inimese elu nõudnud 6.3 magnituudisest maavärinast. Kell 13:00 oli üle linnaline leinaminut. Olime just kaubanduskeskuses ja kõik jäi järsku haudvaikseks. Poemüüjad muidugi pärast vabandasid, et nad pidid muusika kinni panema. Pargis on suur mälestuskontsert ja õhtul näidatakse telkust dokki, mis nendest viimastest suurematest värinatest on kokku pandud. Pidi olema väga karm vaatamine. Õhus on natuke ärevust ka, sest need värinad on suht aastaste vahedega juhtunud. See detsembri oma, mida meie ka kogesime, oli kaks päeva varem kui aasta eelmisest suurest värinast.

Teine tänase päeva müsteerium on Mikk :) ärkas täna kell 7 hommikul üles valu peale. Suur varvas kaks korda suurem ja valus, täpselt nagu luumurru korra. Õhtul magama minnes polnud midagi viga :) ärgates on varvas paistes. Pole siiani seda müsteeriumi lahendanud. Kõige reaalsem tundub, et mingi asi nõelas või hammustas öösel. Kuigi midagi näha pole. Õnneks läks poole päeva pealt ära. Ei peagi kohaliku haiglaga tutvust tegema:)

VARBA UPDATE! Tuleb välja, et müsteerium on vist lahendatud. Kohalik tädi arvab, et ainus asi, mis sellise reaktsiooni võis tekitada on White-tailed spider. Eluohtlik pole, lihtsalt rõve. Nagu herilaselt saaks nõelata, valus on ja paiste läheb. Paari tunniga läheb üle. Aga minul on nüüd reaalne ämbliku paanika. Kõik kohad sügelevad ja iga asi, mis mu vastu puutub, on potensiaalne ämblik ja tähendab, et tuleb teha paaniliselt kiireid liigutusi ja kõik hallutsinatsioon ämblikud oma kehalt ära pühkida. Ega mu elu ka kerge pole:)

Kolmas müsteerium on pärit eilsest päevast. Olime just poes süüa ostmas kui kõnnib mööda tüdruk, räägib telefoniga- EESTI KEELES. Ei ole võimalik. Või siiski? Kõigele lisaks Mikk tunneb ka teda:) Maailm on ikkagi väike.

Taylors Mistake ja Sumner

Selle nädala järgmised kaks sihtkohta. Mõlemad on linna lähedal asuvad rannad, umbes nagu meil Pirita ja Kakumäe. Sumneris me korra oleme juba käinud ja see on selline suht suvaline rand. Ei teki tunnet, et tahaks nüüd kohe tagasi minna. Sel korral aga sõitsime üles mägedesse, kus inimesed elavad. Vaja oma silmaga ära näha, kuidas seal nende purustustega on ja mis vaade ülevalt avaneb. Korteri kuulutusi vaadates on seal olnud reaalsed miljonivaated. Seal võiks küll elada, sellele vaatele siin linnas vastast ei ole. Samas katkiseid maju oli ka. Mõnes kohas oli tee maavärina järgselt kuni meeter nihkunud, langenud või tõusnud.

vaade ülevalt Sumneri elurajoonist

tee on natuke nihkunud

nurga pealne maja oli päris katki

Tegin ülevalt avanevast vaatest video ka. Keera häält peale, siis kuuled kohaliku kiivilinnu häält ka.

Taylors Mistake on aga hoopis teistsugune rand. Sinna kutsub tagasi. See on pisike rand, kuhu sa jõuad peale üle mõistuse järsust mägiteest üles sõites ja siis sealt alla veeredes. Seal on palju surfareid ja üks suur tumepruuniks päevitanud roosades spiidodes rannalõvi, kes on alati kohal.
Ilmajaam väitis, et veetemperatuur on 15,7 kraadi:) ja MINA käisin ujumas. Tegelt tundus vesi olevat kuskil 17-19 kraadi vahel. Lainetes ellu jääda püüdes ei saa mitte kuidagi külm hakata. Lained on siin ikka hullud. See tõmme, mis neil lainetel on, sellega peab ikka korralikult võitlema, et see sind kaasa ei tiriks.

poolel teel Taylors Mistake'i

lahe sopi sees on Sumner ja taamalt paistab Christchurch

Taylors Mistake

vetikad suured ja kõvad nagu tühjad jalgratta sisekummid

Vesi on nagu ookeanis ikka, jube soolane. Ravib kõik nina ja kurgu haigused terveks. Aga see õhk, see Meremaa õhk on maailma kõige värskem õhk. Nii hea on seda värskust oma kopsudesse lasta.

Maadeavastamine

See nädal on möödunud reisides. Lõpuks ometi võiks selle peale öelda. See auto asi on ikka päris vinge värk. Ja kus mu kasinad autojuhtimise oskused alles paranevad. Kui mul enne läksid peopesad higiseks Kaarli kiriku juures tõusu pealt ära minemisega (autojuhid teavad, et seal on umbes 3 kraadine tõus ja mõtlevad praegu, et ma olen täis debiil, aga võtame nüüd arvesse, et minu autojuhi staaz oli suht olemata) siis nüüd ma suudan koha pealt ära minna umbes 89 kraadise mägitee pealt nii, et ei vaju vastu tagumist autot ja välja ka ei sure. Great success. Ausalt ka, need mägiteed, mis on vahest nii kitsad, et tundub nagu liiguks ühesuunalisel teel ja siis tuleb mingi kohalik ja kimab sust nagu tuul mööda. Ma suudan ainult hinge kinni hoida ja loota, et küljepeeglid jäävad alles:)

Esimene sihtkoht meie maadeavastamise nädalal oli Hamner Springs, kus pidavat asuma kõrgelt hinnatud ja taevani kiidetud Hot Springs Resort. Siin vulkaanilisel meremaal pidid need kuumevee allikad suht tavaline värk olema, kuigi enamus neist asub põhjasaarel. Neid on kahte erinevat sorti- looduslikud ja inimtekkelised. See Hamneri oma kahjuks oli see teine variant. Maailma kõige mõtetum koht üldse. Nagu Bernhardi spa, aga sauna eest maksad juurde, liumäe eest maksad juurde, riietehoiu kapi eest maksad juurde. Hea, et peldikud mündimasinaga polnud. Linn ise oli aga ilus, selline väike mägiküla. Värske mägede õhk, ülehinnatud kohvikud ja hingematvad vaated.

tuleoht täna- kõrge

see pidi olema tavaline viis oma koeri autos sõidutada, päeva kõige jubedam vaatepilt

Kahjuks või õnneks ei olnud selle reisi kõrghetk mitte meie sihtpunkt, vaid hoopis kõik see, mis sinna vahele jäi.

arva ära kas sellistest mägedest üles ja alla sõites lähevad kõrvad mingi iga 3 min tagant lukku

kohustuslik lambapilt- TEHTUD!!

mägede tipud olid pilvedes

Paar kilomeetrit enne Hamnerit oli sild, mis oli ühesuunaline, autod liikusid edasi tagasi korda mööda. See vaade, mis sealt avanes, see oli lihtsalt kirjeldamatult ilus. Kõrged kaljud, helesinine jõgi. Sama silla pealt tehakse ka benji hüppeid, jõel on rafting jne. Praegu polnud hooaeg, vett on vähe ja bisness oli kinni.

silla keskel on benji hüppe väravad

kas saab jõevesi veel spetsimat värvi olla

Alati kui ma tehtud pilte pärast kodus üle hakkan vaatama, siis ma kustutan pooled ära, sest nad ei suuda kunagi edasi anda seda ilu, mida ma seal oma silmaga nägin. Siis ma pettun ja lahmin seda delete nuppu vajutada. Ausalt seal oli sada korda ilusam kui siin tundub.

Tagasi sõites tegime veel ühe peatuse, sest Mikk tahtis olla Frog King. Nüüd on vaja veel kuskile paadi peale saada ja saab Titanicu pildi ka ära teha:)

"Vaata Jänes,  ma olen Frog King"

Frog Rock, on ju konna kujuline