Esimesed nädal aega elasime kohalike tüüpide juures, kelle ma leidsin couchsurfi lehelt. Algselt pidime seal olema 2 päeva, aga kuna üks neist paariks päevaks ära läks, saime seal kauem passida.
Seal majas elas päris mitu inimest ja käis läbi veel rohkem inimesi. Põliselanikud: Josiah- brasiilia tüüp, kes meid algselt sinna võttis ja keda peaaegu kunagi näha polnud. Ehitaja ja poole kohaga barmen. Jason- töötu kitarri hipi, kes õhtuti laulis ja pilli mängis. Sellest pundist kõige toredam. Tegeleb muusika ja heategevusega, hakkab kohalikele rääkima ka eestlaste leiutatud Teeme Ära projektist. Keiran- pintsaklipslane, kes ilmus välja õhtuti ja arvas, et euroopas on kõik samamoodi nagu õudusfilmis Hostel. Siiamaani ühe hullema kohaliku aksendiga. Ütleb E asemel I ehk mitte bed vaid biid (voodi). Vang (nimi ei jäänud meelde, sest kutsusime teda omavahel vangiks)- tüüp kes oli alati kodus, kuna ta oli olnud “üleannetu” ja pidi nüüd 4 kuud olema koduarestis ja kandma jalavõru, mis lasi tal liikuda vaid majast 1m kaugusele. Neist kõige vaiksem, aga hea huumorimeelega rahulik koljat. Susana- brasiilia tüdruk, kes tuli siia turistiviisaga 2 nädalaks inglise keelt õppima ja otsib nüüd meeleheitlikult võimalusi siis jäämiseks. Brasiilias pole elu just meelakkumine. Tal oli päris õõvastavaid lugusid kodumaa kohta rääkida. Täitsa arusaadava miks ta tagasi ei taha minna.
Ma arvasin, et mul on päris hea inglise keel aga siia saabumine oli nagu ämber külma vett näkku. Ma ei saanud ja siiamaani ei saa poolest jutust aru mida need kohalikud räägivad. See aksent on lihtsalt nii võõras. Ameerika ja inglise filme ikka olen vaadanud ja neist ma saan aru, aga see siin on lihtsalt võimatu. Üritan vaikselt omandada viisakus ja sidesõnu nagu hey mate, hey hows a going, how are you jne. Annan endale veel natuke aega, enne kui täiesti endast välja lähen ja tunnistan, et eesti inglise keelega ma siin kaugele ei jõua. Nii et hows a goin, mate?
No comments:
Post a Comment