Ma olen juba tükk aega kodust eemal elanud, aga eesti siseselt on see ikkagi midagi muud. Sul on alati võimalik koju sööma minna, kodust tolmuimeja tuua, kui enda oma katki läheb, laenata ema magamiskotti (asi, mida on kord aastas vaja ja täiesti ebavajlik omale soetada kui sa saad seda laenata). Aga kui sa oled võõras riigis, ilma pere ja sõpradeta, siis elu võib sulle ikka väga palju õpetada. On aeg kiiresti suureks kasvada, rikkaks saada või väga leidlikuks muutuda.
Ma olen tulnud teisele poole maakera nö seljakoti rändurina, kuigi ma pole mitte kunagi ennast suvaliseks räpseks hipiks pidanud. Ma arvan, et alati tuleb kõrgemale pürgida. Mis siis kui alguses mitu korda alla kukud, aga lõpuks ikka jõuad sinna. Ma arvan, et mul on natuke õnne ka olnud, aga ma pole veel kunagi backbackeris elanud. Ma olen couchsurfinud, mis on palju toredam variant, kus lisaks tasuta elamisele kohtad sa uskumatult ägedaid inimesi.
Ma olen veendunud, et sitahipid, kes väidavad, et nad elavad ainult selleks, et planeeti päästa on täielikud idioodid. Nad on laisad inimesed, kellele ei meeldi ennast pesta ja kes käivad räpaste riietega ja elavad teiste kulul ainult kuna nad ei suuda oma eluga hakkama saada. Aga see on nagu nõiaring. Kui sa ei näe inimlik välja siis ei anna keegi sulle ka võimalust. Ja paljud neist elavad nö hipi sildi all, aga ei saa sellest mõttest absouluutselt aru (õuna südant on vale maha visata, aga normaalne on papptaldrikutelt süüa). Paljud aga peavad seda väga üldsaks eesmärgiks puhtalt seda sõna kuuldes. Mina aga ei leia selles midagi nii imetlusväärset kui sa ei viitsi tööl käia, õppida ega ennast pesta. Selle asemel elad teiste kulul, suitsetad oma tühja aju veel tühjemaks ja oled lihtsalt harimatu ebameeldiv kaan. Ei aitäh.
Miks ma seda kirjutama hakkasin on mu majanaabrid. Olen Uus-Meramaal väga paljude erinevate inimestega koos elanud. Kogemusi on olnud seinast seina. Alguses me üürisime suvalistes majades lihtsalt ühte tuba. Ei ole lihtne see immigrandi elu. Inimestel on suured eelarvamused. Enne siia kolimist poleks vist ise ka kunagi mõne kultuuriliselt väga erineva rahvusega kokku kolinud. Tegelikult oleneb enamasti ainult inimesest endast. Mul on siin kaks väga eredat näidet tuua. Üks mu praegune majanaaber on "born and bread kiwi". Poiss kelle ta ema on ära rikkunud. Piitsa tuleks sellistele naistele anda, kes oma poega tissi otsast lahti ei lase. Neist ei saa kunagi täisväärtuslike isendeid (kui nad just ei satu väga karmi käega naise kätte, kuigi sel juhul on nad ka lihtsalt robotid, kes käsku täidavad, mitte ise mõtlevad isendid). Puhas raiskamine. Ta muide oskas kunagi süüa teha, aga nüüd on ära unustanud. Praegused kulinaarsed saavutused on praemuna panni külge kõrvetamine, pitsa ahju unustamine ja mitchi makaronide edukas kaussi asetamine.
Täpselt sel samal põhjusel on mul umbes 5 korda nädalas tunne, et ma elan koos lapsega, kellele on kõike vaja õpetada. Ei pane tühja piimapakki kappi tagasi, viska hallitama läinud sai minema, võta oma riided pesumasinast välja, ei võta kapist teiste toitu, korista enda järelt köök ära, ära kutsu oma kassi oma naiseks, pane oma kohvitassi nõudepesumasinasse jne jne. See on lõppematu projekt.
Teine ere näide on praeguseks meie majast välja kolinud tsehhi poiss Bob, nagu ta ennast siin kutsuda tavatseb. Päris nimega Zdenek. Siin tuli välja suur kultuuriline erinevus või pigem kultuuriline kokkupõrge idamaailmaga. Tuletan meelde, et eesti on põhja euroopa mitte ida euroopa. OK?!! Kui keegi küsib, kus eesti asub, siis sa ei ütle mitte kunagi, et venemaa kõrval. Sa ütled, et soome kõrval .
Tagasi Bobi juurde. Ta inglise keel ei olnud väga hea (loe:eriti halb). Temaga rääkides tundsid kuidas su enda ajumaht iga lausega kahaneb. Kehakeele ja kolmanda klassi lauseehitusega sai enamus asju temaga ikka selgeks räägitud, aga see oli üldjuhul ikkagi suurem pingutus. Mõned tema ütlemised on siin majas legendaarseks saanud. Kahjuks aga ei kannata enamus nendest kirjamusta. Ses mõttes, et ta tahtis head, aga välja tuli hoopis midagi muud. Suvel meeldis talle korraliku idaeurooplasena trussikute väel maja ees õues istuda. Kuni hetkeni mil meile uus tütarlaps sisse kolis ei öelnud ma talle sõnagi, aga et uut üürnikku kohe esimesel päeval mitte minema hirmutada, palusin tal siis lõpuks püksid jalga panna. Kolm kuud tagasi sai aga mul mõõt täis ja palusin tal omale uus elukoht leida. Ta suhtumine oli lihtsalt võimatu. Ülbe oss. Tal oli kombeks purjus peaga igasugu asju teha ja lubada ning siis hommikul tulla öelda, et ei tee kuna ta oli purjus. Et siis ei pidavat lugema. Ma siis otsustasin, et mul ei ole sellist negatiivset inimest oma ellu vaja ja ma loodan, et ta leidis omale toredamad majanaabrid. Ja et ta elu on ilus koos minu kööginõudega, mis ta lahkudes kaasa võttis.
