Kastanid on valmis...

... ja kätte jõudnud aeg vahetada pusa ühe korraliku sooja jope vastu. Tänavad kolletavad maha kukkunud lehtedest ja talla alla jäävad suured pruunid kastanid, mis oma pesadest vaikselt välja on hakanud pudenema. Õues on tunda sügise lõhna ja see lõhnab sama moodi kui Eestis. Nii palju asju on sama moodi. Ainult et päevad on soojemad, vahest isegi soojemad kui kuu aega tagasi, mil kalendri järgi oli kesksuvi. Õhtud selle eest lähvad päris külmaks. 

linnast läbi jooksval Avoni jõel saab kondlimehega sõitu teha

sügis jõe ääres

Ostsime eile omale van'i. Esimene päris oma auto, mis siis et pool minu, aga ikkagi minu nimel:) Väga uhke Nissan Serena. Järgmises postituses uhkustan piltidega ka:) 

Homsest on ees ootamas 7 päeva reisimist lõuna saare lääne rannikul- Queenstown, Mount Cook, Lake Wanaka jne. Nii tore on, et puhkus tuleb. Eelmine nädal oli üle mõistuse raske ja väsitav. Ühe päeva töötasin Christchurchi kasiinos, tõenäoliselt linna kõige parem tööandja. Mikkur on seal juba mitu korda käinud ja kiidab taevani, põhiliselt majasisese söökla pärast, kus saab iga pausi ajal keha kinnitamas käia. Pole üldse halb boonus. Kodus pead ainult hommikul sööma. Enne vahetuse algust sööd seal ja peale tööd võtad veel paar ampsu. Kasiino ise on suht suur, võrreldes nende urgastega, mida mina Tallinnas olen näinud. Aga ega ma neist palju ei tea. Mikkur teab rääkida, et suurlinnades on umbes 10 korda suuremad. Ma ei tea, minu jaoks oli see juba suur asutus. 

Klientuur koosneb 95% ulatuses penskaritest ja pilukatest. Õudne. Kadeduse uss poeb sisse, kui näed neid seniilseid tudisevaid mammisid raha tuulde viskamas, samal ajal kui mina rügan tööd teha. 

Minu selle nädala suursaavutus on aga järgmine samm patsiga poisiks saamisel. Ma ei ole tehnika maailmas just mingi helge pea, aga olude sunnil ja piisava motivatsiooni olemasolul olen viimasel ajal korda saatnud suisa imesid. Mu väga vinge õuna telefon sai lõppude lõpuks võrguvabaks, mis oleks pidanud tähendama, et teen restardi ja panen oma kohaliku kaardi sisse ja voilaa. Aga nagu tavaliselt, asjad ei laabu kunagi nii sujuvalt. Igastahes ma seda tööle ei saanud ja õuna poe müüjad ka naeratasid ainult lollakalt ja ütlesid, et nemad ei tea mis viga on. Ainult 7 tundi hiljem, peale massiivset guugeldamist, lugemist, proovimist ja totaalset feilimist, mis päädis maailma suurima peavaluga, suutsin ma oma telefonile teha jailbreake'i. Ära muretse kui sa ei tea, mis see tähendab, ma ise ka päris täpselt ei tea, mida ma tegin, aga ära ma selle tegin ja telefon võttis jälle eluvaimu sisse. Patsiga poiss telefoni poes oleks selle eest vähemalt 100 taala küsinud. Kokkuhoid on ostujõud. Mu peamine motivatsioon oli see, kui lollakas õunapoe müüa ei teinud iphone 3Gs ja 4 vahet ja ütles, et tema ei tea mis viga on ja ei saa aidata. Sel hetkel mina juba teadsin, mis viga on, aga ei osanud seda veel parandada. Jube pikk jutt tuli, aga ma olen ikka jube uhke ka enda üle:)

Päris paljude asjadega on tunne, et need juhtmed, mis siia kaugele meremaale uut infot toovad, on ikka väga pikad. Esimese asjana saab seda tunda kohaliku internetiühendusega. See mida siin reklaamitakse ülihelikiirusena, on ülejäänud maailma mõistes 1995 aasta modemiga telefoniühendusel põhinev tigukiirus. Teine asi, mis mind sellest siin üldse kirjutama ajendas on eelmise nädala liikluseeskirjade muudatus. Ega ma enne ei teadnudki, et neil siin selline tagurpidi mõtlemine on. Korra anti mulle signaali kui ühele jeebile ette keerasin, aga ega ma aru saanud mida ma valesti tegin. Igastahes alates eelmisest nädalast muutus siin paremakäe reegel vasakukäe reegliks. Tuletan meelde, et siin on vasakpoolne liiklus ehk siis sama kui eestis oleks vasaku käe reegel muutunud parema käe reegliks. Nüüd saab siin sama loogika järgi liigelda kui eestis, ainult et natuke peegelpildis. 

Telekast näitab iga reklaamipaus seda videot.

Järgmine nädal on loota paremat piltidega ülevaadet, kui me just tuulistel meremaa öödel kringliks pole külmanud:) 

tsutsufrei, ma lähen puhkusele