Täna on Christchurchis kurb päev. Aasta on möödunud 185 inimese elu nõudnud 6.3 magnituudisest maavärinast. Kell 13:00 oli üle linnaline leinaminut. Olime just kaubanduskeskuses ja kõik jäi järsku haudvaikseks. Poemüüjad muidugi pärast vabandasid, et nad pidid muusika kinni panema. Pargis on suur mälestuskontsert ja õhtul näidatakse telkust dokki, mis nendest viimastest suurematest värinatest on kokku pandud. Pidi olema väga karm vaatamine. Õhus on natuke ärevust ka, sest need värinad on suht aastaste vahedega juhtunud. See detsembri oma, mida meie ka kogesime, oli kaks päeva varem kui aasta eelmisest suurest värinast.
Teine tänase päeva müsteerium on Mikk :) ärkas täna kell 7 hommikul üles valu peale. Suur varvas kaks korda suurem ja valus, täpselt nagu luumurru korra. Õhtul magama minnes polnud midagi viga :) ärgates on varvas paistes. Pole siiani seda müsteeriumi lahendanud. Kõige reaalsem tundub, et mingi asi nõelas või hammustas öösel. Kuigi midagi näha pole. Õnneks läks poole päeva pealt ära. Ei peagi kohaliku haiglaga tutvust tegema:)
VARBA UPDATE! Tuleb välja, et müsteerium on vist lahendatud. Kohalik tädi arvab, et ainus asi, mis sellise reaktsiooni võis tekitada on White-tailed spider. Eluohtlik pole, lihtsalt rõve. Nagu herilaselt saaks nõelata, valus on ja paiste läheb. Paari tunniga läheb üle. Aga minul on nüüd reaalne ämbliku paanika. Kõik kohad sügelevad ja iga asi, mis mu vastu puutub, on potensiaalne ämblik ja tähendab, et tuleb teha paaniliselt kiireid liigutusi ja kõik hallutsinatsioon ämblikud oma kehalt ära pühkida. Ega mu elu ka kerge pole:)
Kolmas müsteerium on pärit eilsest päevast. Olime just poes süüa ostmas kui kõnnib mööda tüdruk, räägib telefoniga- EESTI KEELES. Ei ole võimalik. Või siiski? Kõigele lisaks Mikk tunneb ka teda:) Maailm on ikkagi väike.
No comments:
Post a Comment