Kalendri järgi on sügis, aknast välja vaadates on suvi. Ei saa kurta selle kliima üle. Sügise tunneb ära nende paari vihmase ja jaheda päeva järgi, mis viimase paari nädala sisse ennast pookinud on. Kuid siiski, ei ole põhjust viriseda. Suvi on olnud isegi Uus-Meremaa kohta fenomenaalne. Mu päevitus võib seda kinnitada. Mis mind aga seda postitust kirjutama pani, on ikkagi see sügis. Sõitsin täna rannast tööle, vuhasin mägedest alla ja mööda ühe elamurajooni alleed, kus puud tekitasid punakas kollase tunneli mu ümber. See tekitas nii segase tunde, sest olin just tulemas rannast, kus tunni ajaga sain päevitusrandid ning inimesed ujusid ja nautisid rannailma. Ilm muutub siin nii kiiresti ja peale nädal aega salli ja jopega ringi liikumist, leidsin ma ennast jälle rannast. Oivaline.
Teine natuke muigama panev fakt on kohalikud lihavõtte pühad. Ei ole mina veel märganud, et ma elaks sügavalt usklikus riigis. Nüüd aga suure usupüha ajal on igasugune meelelahutus keelatud. Kõik toidupoed, rääkimata muudest poodidest on kinni. Baarid on lahti ainult erilubadega. Televiisorid ei tohi mängida, raadio ei või mängida meelelahutuslikul eesmärgil, vaid meeleolu loomiseks. Alkoholi tohib müüa ainult toidu kõrvale. Süüa ei osta, kärakat ei saa. Enamus toitlustusettevõtteid kasseerib 15% lisatasu riigipüha puhul. Palgad on siin piisavalt kõrged ja riigipühal on pooleteist või kahekordne tasu ning selle kompenseerimiseks võetakse niigi kalli söögi pealt veel lisa 15%. Valgetel inimestel (kes teenindavas sektoris ei tööta) on 4 vaba päeva. Ideaalne aeg perega aega veeta ja nautida ning võtta viimast sellest piltilusast soojast suveilmast. Aga ei. Nagu Stalin oleks surnud. Ei mingit meelelahutust. Jääb mulje nagu peaks kodus piiblit lugema ja ootama millal mees pilve peal ennast ilmutama hakkab. Aeg ajalt tekib mul tunne, et olen ajas paarkümmend kuni paarsada aastat tagasi astunud. Kuid on ka asju, milles nad eestlastest sammu või paar ees on. Alustades liikluskultuurist ja lõpetades palkadega. Alati kui ma kuulen seda pidevat vingumist tallinna teede üle, tahaks saata siit pilte maavärina järgsest linnapildist. Kui siin ette ei vaata võid jääda ilma rohkemast kui rehvist.
Paar nädalat tagasi käisime Mannil külas. Mann on üks eesti tüdruk, kes juba paar aastat siin elanud ja ennast nüüd linnast poole tunni kaugusele mäeotsa elama sättinud. Käisime ta piltilusa vaatega kodu piilumas. Tegime tutvust koduloom lambaga, naabri koertega ja sõime hääd ja paremat. Õhtu lõpus hakkas tagasihoidlik eestlane ka natuke avanema ja viimase poole tunni jooksul tarbiti ära ka kaasa toodud 2 veini ja pudel Vana Tallinnat. Ma pole vist elu sees nii palju Vana Tallinnat joonud kui nüüd siin olles. Viimasel ajal on meie majast saanud nagu natuke Christchurchi eesti maja. Iga paari nädala tagant on vaja mõni eestlane lennujaamast ära tuua ja paariks päevaks elutuppa majutada. Peaks hakkama riigilt toetusi vist taotlema:) ja mis nad kõik kodumaalt kaasa toovad- sokolaadi ja Vana Tallinnat.
 |
| katkine kellatorn Victoria tänaval mis jäi seisma täpselt maavärina hetkel |
 |
| Miku ja lammas Manni juures |
 |
| Suvine sügispäev rannas |
