Paradiisisaar Fiji

Me kõik mäletame 80ndate hittfilmi Helesinine Laguun, imeilusa Brooke Fieldsiga. Iga kord kui mina mõtlen palmisaare puhkusele, siis mul on silme ees kaadrid just sellest filmist. Tuleb välja, et see film on just Fijil filmitud. Samamoodi ka Tom Hanksi film Cast Away (Kaldale uhutud). See kristallselge helesinine vesi, valge liiv, palmid ja päike. Just sellest ma olen väiksest peale unistanud. Lõpuks jõudis see kõik minuni. Kaheksa sooja ja troopilist päeva Fijil.
Reis algas varahommikul sõiduga Hanejalgade juurde, et sealt siis oma põgenike bussiga lennujaama poole kimada.
*Põgenike buss on meie armas Nissan Serena, milles on ainult 2 istekohta ja suur madrats taga. Hanejalad ja Priidik, meie sohver, läksid nagu silgud taha madratsile. Nelja tunni pärast maandusime troopilise sooja õhuga Nadis, mis on Fiji peasaare Viti Levu suuruselt teine linn. Esimese päeva veetsime linna peal, tutvudes kohaliku elu ja oluga. Lisaks oli meil vaja broneerida omale laeva piletid ja ööbimised saartele. Käisime kohalikul turul suveniire ostmas ja poisid kutsuti Kava tseremooniale. See kõik tehtud, läksime söögikohta otsime- otsustasime Sitari kasuks:)

Kava tseremoonia

kohalik õige ziletiga habemeajamine

suuuuuur annetus

magusad puuviljad kohalikult turult

meie esimene hotell

õhtusöök Sitaris

Järgmise päeva varahommikul läksime laeva peale, et alustada oma Yasawa saarte seiklust ning 5 tunni pärast maabusime Nacula saarel, et seal veeta esimesed 2 ööd ning peale seda hakata vaikselt tagasi lõuna poole liimuma. Esimese asjana tegime väikese lõunauinaku, sest viimase kahe öö peale on kokku olnud umbes 8 tundi und. See külmast kuuma tulemine võtab kehal natuke aega, et ümber harjuda. Peale kerget uinakut läksime oma palmisaart avastama ja esimest korda ujuma.... mmmmm kui soe. Ma ei pidanudki nagu külmavares pool tundi kaldal külmetama enne kui lõpuks vette saan. Siin lihtsalt astud vette.

Järgmine päev läksime Sawa I Lau koobastesse, mis oli kindlasti selle reisi üks ägedamaid asju. Üldse oli see reis minu jaoks nii mitmes mõttes üks suur eneseületus. Koobastes oli kaks erinevat etappi. Esimene koobas oli ülevalt lahti ja sai selja peal hõljudes taevast vaadata. Et teise, kinnisesse koopasse jõuda, pidi vee alt sukelduma. Kui ma seda nägin, jäi mul korraks küll hing kinni. Teine pool oli kottpime ja ma pidin läbi vee sinna sukelduma. Õnneks ma tegin selle ära ja see oli kindlasti seda väärt. Giid tuli järgi ja tema oli ainus kellel oli taskulamp, mis näitas, mis seal sees toimub. Uskumatult ilus.
Õhtupoole läksid poisid ja Helena kalale. Mina jäin saart avastama ja võrkkiike pikutama. Miku püüdis oma elu esimesed kalad, mitte just kõige suuremad, aga selle eest hästi ilusad ja värvilised. Henry sai kolm suuremat kala, mis meile õhtuks ära küpsetati.

Me kõik peale Helena saime omale uued saare nimed, sest kohalikud ei suutnud meie nimesid hääldada ja meelde jätta. Mikk oli Miti, Henry oli Andrew ja mina olin Rebecca. Lõbus. Õhtul oli meil kohalikega Kava tseremoonia, millele lisaks ka valge mehe jooki rummi. Kohalikel pole väga palju raha, aga igasugu maised pahed neile meeldivad- suitsud ja kärakas. Miti oli eriti kõigi kohalike lemmik, sest ta jagas nendega oma suitse, mis olid Fijil umbes 3 korda odavamad kui meremaal. Ja oma rummi lahendasime ka koos kohalikega ära. Üks tuli öösel veel ukse taha koputama, et juurde küsida:)

Viimasel päeval enne uuele saarele minekut sõtsime Blue Lagooni saarele snorgeldama. See oli kõige ilusam saar, mida ma selle reisi jooksul seal nägin. Kui ma sinna kunagi tagasi peaks minema, siis see on kindlasti koht kuhu ma lähen. Seda võib tõeliseks paradiisisaareks nimetada. Käisime seal snorgeldamas koos tuhandete värviliste kaladega, kes kõik meie ümber sulistasid. Neile tundus Miku särav GoPro jube põnev olevat ja kogunesid kõik tema ümber. Väga äge vaatepilt.

Videot saab näha SIIT.
Parool on rabbit.

Kava on Pacific Islandi saartel kasvav juur, millest tehakse pulbrit ja seda veega segades saadakse häguse jõevee sarnane leotis, mida nad peaaegu iga õhtu joovad. See peaks aitama lõdvestuda, paremini magada ja olema ka abiks seljavalude puhul. Maitse oli selline natuke mõrkjas, aga mitte halb.

värviline saak

meie esimene palmisaare resort

teel koobastest tagasi

õhtune Fiji time koos kohalikega

paradiisirand

Järgmine sihtkoht oli Naviti saar, kus meid kohe peale kohale jõudmist viidi Mantaray'dega ujuma. Kahjuks oli raidel midagi tähtsamat kuskil mujal parasjagu käsil ja me ei näinud neid, aga sellegipoolest oli seal väga ilus riif, mille juures snorgeldasime ja vaatasime imeilusaid värvilisi kalu, elektrisiniseid meritähti ja koralle. Õhtul saime kohalikku traditsioonilist Lava õhtusööki. Nad küpsetavad kana, kala, siga ja juurvilju palmi lehtedesse mähituna maa all kuumade laava kivide peal. Söögil oli kerge suitsumekk juures. Polnud üldse halb. Juurde oli tehtud igasugu lisandeid kõrvitsast, salati ja merevetika koogini.

Õhtusöögi järgselt hakkas meelelahutusprogramm ehk kohalikud tantsisid ja laulsid meile. Nagu ma varem mainisin, siis nad ei ole eriti entusiastlikud tegema igasugu asju ja naljakas oli neid jälgida kui nad lihtsalt uimerdasid seal muusika järgi. Programmi lõpus aeti meid kõiki püsti ja pidime kohaliku Bula tantsu ära õppima. Nalja kui palju. See ei olnud aga veel lõpp, nüüd tulid mängud. Sellised mida sa mängid mingitel totakatel suvepäevadel või mõned mida me olime viimati mänginud 3 klassis. Aga pole hullu, nalja oli rohkem kui rubla eest.

Järgmine päev oli pühapäev, mil ei kasva siin rohi ka. Nad on enamus väga usklikud kristlased, kes käivad alati kirikus. Suur muutus paaresaja aasta tagusest ajast, mil nad veel kannibalismi harrastasid. Mulle meeldis, et nad oskasid selle kõige üle nalja visata.

Viimane peatuspaik oli Kuata saar. See oli selle reisi üks suurimaid pettumusi. Suht räsitud saar, millest oli aasta aega tagasi tsüklon üle käinud ja saare ühe otsa pealt mõned majad minema pühkinud. Lisaks tulid saarele just uued omanikud ja kohalikud ei viitsi enne lillegi liigutada, kui uued omanikud kohale jõuavad. Päeval tegid 3 tunniseid lõunauinakuid:) selle nimi on Fiji time, võta rahulikult ja ära kiirusta. Siin saarel sain hakkama jälle uute eneseületustega. Üks neist oli haidega ujumine. Viidi meid snorgeldamisvarustusega merele ja hops paadist välja. Ma snorgeldasin siin reisil esimest korda ja alguses, kui sa pead avamerel paadist välja hüppama ja näed, et põhjatu põhi on su all, siis on veits kõhe. Hakkasime siis ringi ujuma ja vaatama ilusat riifi, mis meie all jooksis. Ja siis nad tulid, alguses pisike, aga ikkagi hai. Ujub minu poole, hing tahab natuke kinni jääda, hakkan vähe kiiremini ujuma, sätin ennast teiste snorgeldajate keskele, vähendades riske:) aga haikala ujub rahulikult mööda. Hingan rahulikumalt. Lõpuks harjus nendega täitsa ära. Giid püüdis ühe väikse kala ja kasutas seda söödana, et meelitada hai enda juurde. Kohe kui hai oli piisavalt lähedal, haaras tal seljast kinni ja keerutas teda meie vahel ringi, et kõik saaks talle pai teha. Need on "White Tip Sharks" ja nad pidid ainult kaladest toituma. Ebareaalne. Väga äge kogemus.

haipoiss

Helena ja mina

haidega snorgeldamas

umbes 2,5 meetrine haikala

Kuata peale tükloni poolt räsimist

päikesetõus

hr krabi

Kuata saar

Meelelahutust oli seinast seina. Päeval tegime crab race'i ehk krabide võiduajamist. Korjad rannast pisikesi krabisid, neid kes elavad teokarbi sees, ja nummerdad nad ära. Siis teed liiva peale kaks ringi ja paned krabid sisemise ringi sisse. Esimene krabi, kes jõuab välimise ringini on võitnud. Peale võiduajamisi lasime krabid uuesti lahti ja paar päeva hiljem leidsime rannas jalutades krabi number viie:)

Järgmisel saarel lõbustas meid sisalik-mees. Ta pani nagu väike ahvipoiss mööda palmipuud üles, viskas paar kookost alla ja siis tuli pea ees ronides sealt uuesti alla. Kookosed olid alles rohelised ja nendes mingisugust viljaliha veel pole, aga need tehti meile lahti, et sealt seest kookosevett juua.
Kookosenaljad sellega veel ei lõppenud. Järgmisena toodi välja valmis pruun kookos. See asetati rulli keeratud palmilehe peale ja kohalik poiss lõi selle käega pooleks nagu Fiji päris oma Bruce Lee.

Fiji puhkus oli mõnus, kuigi ma jälle veendusin, et igasugused veega seotud tegevused ei ole minu jaoks ideaalsed. Mul ikka väiksemagi loksumise peale hakkab nii kergesti halb ja snorgeldades hakkab pea ringi käima. Aga mul on hea meel, et ma kõik selle kaasa tegin ja üle elasin:) Ainus mida nädalaga piisavalt ei saanud oli päike. Aga soojad õhtud, soe vesi ja sõbralikud kohaliku tegid Fijil olemise vägagi nauditavaks. Tagasi külmas Christchurchis olles jään ootama järgmist sooja puhkust.

Blue Lagoon

Blue Lagoon

Nacula saare paradiis

Honeymoon Beach

crab race

krabiralli osavõtjad

kalasööt, mis tuli ise kinni püüda ja maa seest välja kaevata

Sitahipid, memmepojad ja muud loomad

Ma arvan, et iga inimene peaks vähemalt ühe aasta ühes välisriigis elama. Sellest kui palju reisimine su maailmapilti avardab, ei hakka ma praegu üldse rääkimagi. Ma arvan, et aasta välismaal peale keskkooli peaks olema kohustuslik kõigile inimestele. Nagu looduslik valik, aitaks lollidel suureks kasvada või ära haihtuda. Lihtne.
Ma olen juba tükk aega kodust eemal elanud, aga eesti siseselt on see ikkagi midagi muud. Sul on alati võimalik koju sööma minna, kodust tolmuimeja tuua, kui enda oma katki läheb, laenata ema magamiskotti (asi, mida on kord aastas vaja ja täiesti ebavajlik omale soetada kui sa saad seda laenata). Aga kui sa oled võõras riigis, ilma pere ja sõpradeta, siis elu võib sulle ikka väga palju õpetada. On aeg kiiresti suureks kasvada, rikkaks saada või väga leidlikuks muutuda.
Ma olen tulnud teisele poole maakera nö seljakoti rändurina, kuigi ma pole mitte kunagi ennast suvaliseks räpseks hipiks pidanud. Ma arvan, et alati tuleb kõrgemale pürgida. Mis siis kui alguses mitu korda alla kukud, aga lõpuks ikka jõuad sinna. Ma arvan, et mul on natuke õnne ka olnud, aga ma pole veel kunagi backbackeris elanud. Ma olen couchsurfinud, mis on palju toredam variant, kus lisaks tasuta elamisele kohtad sa uskumatult ägedaid inimesi.

Ma olen veendunud, et sitahipid, kes väidavad, et nad elavad ainult selleks, et planeeti päästa on täielikud idioodid. Nad on laisad inimesed, kellele ei meeldi ennast pesta ja kes käivad räpaste riietega ja elavad teiste kulul ainult kuna nad ei suuda oma eluga hakkama saada. Aga see on nagu nõiaring. Kui sa ei näe inimlik välja siis ei anna keegi sulle ka võimalust. Ja paljud neist elavad nö hipi sildi all, aga ei saa sellest mõttest absouluutselt aru (õuna südant on vale maha visata, aga normaalne on papptaldrikutelt süüa). Paljud aga peavad seda väga üldsaks eesmärgiks puhtalt seda sõna kuuldes. Mina aga ei leia selles midagi nii imetlusväärset kui sa ei viitsi tööl käia, õppida ega ennast pesta. Selle asemel elad teiste kulul, suitsetad oma tühja aju veel tühjemaks ja oled lihtsalt harimatu ebameeldiv kaan. Ei aitäh.

Miks ma seda kirjutama hakkasin on mu majanaabrid. Olen Uus-Meramaal väga paljude erinevate inimestega koos elanud. Kogemusi on olnud seinast seina. Alguses me üürisime suvalistes majades lihtsalt ühte tuba. Ei ole lihtne see immigrandi elu. Inimestel on suured eelarvamused. Enne siia kolimist poleks vist ise ka kunagi mõne kultuuriliselt väga erineva rahvusega kokku kolinud. Tegelikult oleneb enamasti ainult inimesest endast. Mul on siin kaks väga eredat näidet tuua. Üks mu praegune majanaaber on "born and bread kiwi". Poiss kelle ta ema on ära rikkunud. Piitsa tuleks sellistele naistele anda, kes oma poega tissi otsast lahti ei lase. Neist ei saa kunagi täisväärtuslike isendeid (kui nad just ei satu väga karmi käega naise kätte, kuigi sel juhul on nad ka lihtsalt robotid, kes käsku täidavad, mitte ise mõtlevad isendid). Puhas raiskamine. Ta muide oskas kunagi süüa teha, aga nüüd on ära unustanud. Praegused kulinaarsed saavutused on praemuna panni külge kõrvetamine, pitsa ahju unustamine ja mitchi makaronide edukas kaussi asetamine.
Täpselt sel samal põhjusel on mul umbes 5 korda nädalas tunne, et ma elan koos lapsega, kellele on kõike vaja õpetada. Ei pane tühja piimapakki kappi tagasi, viska hallitama läinud sai minema, võta oma riided pesumasinast välja, ei võta kapist teiste toitu, korista enda järelt köök ära, ära kutsu oma kassi oma naiseks, pane oma kohvitassi nõudepesumasinasse jne jne. See on lõppematu projekt.

Teine ere näide on praeguseks meie majast välja kolinud tsehhi poiss Bob, nagu ta ennast siin kutsuda tavatseb. Päris nimega Zdenek. Siin tuli välja suur kultuuriline erinevus või pigem kultuuriline kokkupõrge idamaailmaga. Tuletan meelde, et eesti on põhja euroopa mitte ida euroopa. OK?!! Kui keegi küsib, kus eesti asub, siis sa ei ütle mitte kunagi, et venemaa kõrval. Sa ütled, et soome kõrval .
Tagasi Bobi juurde. Ta inglise keel ei olnud väga hea (loe:eriti halb). Temaga rääkides tundsid kuidas su enda ajumaht iga lausega kahaneb. Kehakeele ja kolmanda klassi lauseehitusega sai enamus asju temaga ikka selgeks räägitud, aga see oli üldjuhul ikkagi suurem pingutus. Mõned tema ütlemised on siin majas legendaarseks saanud. Kahjuks aga ei kannata enamus nendest kirjamusta. Ses mõttes, et ta tahtis head, aga  välja tuli hoopis midagi muud. Suvel meeldis talle korraliku idaeurooplasena trussikute väel maja ees õues istuda. Kuni hetkeni mil meile uus tütarlaps sisse kolis ei öelnud ma talle sõnagi, aga et uut üürnikku kohe esimesel päeval mitte minema hirmutada, palusin tal siis lõpuks püksid jalga panna. Kolm kuud tagasi sai aga mul mõõt täis ja palusin tal omale uus elukoht leida. Ta suhtumine oli lihtsalt võimatu. Ülbe oss. Tal oli kombeks purjus peaga igasugu asju teha ja lubada ning siis hommikul tulla öelda, et ei tee kuna ta oli purjus. Et siis ei pidavat lugema. Ma siis otsustasin, et mul ei ole sellist negatiivset inimest oma ellu vaja ja ma loodan, et ta leidis omale toredamad majanaabrid. Ja et ta elu on ilus koos minu kööginõudega, mis ta lahkudes kaasa võttis.

Killuke suve sügises

Kalendri järgi on sügis, aknast välja vaadates on suvi. Ei saa kurta selle kliima üle. Sügise tunneb ära nende paari vihmase ja jaheda päeva järgi, mis viimase paari nädala sisse ennast pookinud on. Kuid siiski, ei ole põhjust viriseda. Suvi on olnud isegi Uus-Meremaa kohta fenomenaalne. Mu päevitus võib seda kinnitada. Mis mind aga seda postitust kirjutama pani, on ikkagi see sügis. Sõitsin täna rannast tööle, vuhasin mägedest alla ja mööda ühe elamurajooni alleed, kus puud tekitasid punakas kollase tunneli mu ümber. See tekitas nii segase tunde, sest olin just tulemas rannast, kus tunni ajaga sain päevitusrandid ning inimesed ujusid ja nautisid rannailma. Ilm muutub siin nii kiiresti ja peale nädal aega salli ja jopega ringi liikumist, leidsin ma ennast jälle rannast. Oivaline.

Teine natuke muigama panev fakt on kohalikud lihavõtte pühad. Ei ole mina veel märganud, et ma elaks sügavalt usklikus riigis. Nüüd aga suure usupüha ajal on igasugune meelelahutus keelatud. Kõik toidupoed, rääkimata muudest poodidest on kinni. Baarid on lahti ainult erilubadega. Televiisorid ei tohi mängida, raadio ei või mängida meelelahutuslikul eesmärgil, vaid meeleolu loomiseks. Alkoholi tohib müüa ainult toidu kõrvale. Süüa ei osta, kärakat ei saa. Enamus toitlustusettevõtteid kasseerib 15% lisatasu riigipüha puhul. Palgad on siin piisavalt kõrged ja riigipühal on pooleteist või kahekordne tasu ning selle kompenseerimiseks võetakse niigi kalli söögi pealt veel lisa 15%. Valgetel inimestel (kes teenindavas sektoris ei tööta) on 4 vaba päeva. Ideaalne aeg perega aega veeta ja nautida ning võtta viimast sellest piltilusast soojast suveilmast. Aga ei. Nagu Stalin oleks surnud. Ei mingit meelelahutust. Jääb mulje nagu peaks kodus piiblit lugema ja ootama millal mees pilve peal ennast ilmutama hakkab. Aeg ajalt tekib mul tunne, et olen ajas paarkümmend kuni paarsada aastat tagasi astunud. Kuid on ka asju, milles nad eestlastest sammu või paar ees on. Alustades liikluskultuurist ja lõpetades palkadega. Alati kui ma kuulen seda pidevat vingumist tallinna teede üle, tahaks saata siit pilte maavärina järgsest linnapildist. Kui siin ette ei vaata võid jääda ilma rohkemast kui rehvist.

Paar nädalat tagasi käisime Mannil külas. Mann on üks eesti tüdruk, kes juba paar aastat siin elanud ja ennast nüüd linnast poole tunni kaugusele mäeotsa elama sättinud. Käisime ta piltilusa vaatega kodu piilumas. Tegime tutvust koduloom lambaga, naabri koertega ja sõime hääd ja paremat. Õhtu lõpus hakkas tagasihoidlik eestlane ka natuke avanema ja viimase poole tunni jooksul tarbiti ära ka kaasa toodud 2 veini ja pudel Vana Tallinnat. Ma pole vist elu sees nii palju Vana Tallinnat joonud kui nüüd siin olles. Viimasel ajal on meie majast saanud nagu natuke Christchurchi eesti maja. Iga paari nädala tagant on vaja mõni eestlane lennujaamast ära tuua ja paariks päevaks elutuppa majutada. Peaks hakkama riigilt toetusi vist taotlema:) ja mis nad kõik kodumaalt kaasa toovad- sokolaadi ja Vana Tallinnat.

katkine kellatorn Victoria tänaval mis jäi seisma täpselt maavärina hetkel

Miku ja lammas Manni juures

Suvine sügispäev rannas

Akaroas lendamas

Jõuluvana tõi Mikule soki sisse Paraglide lennu. See pidi algselt siin samas Sumneris olema aga tuli välja, et sel päeval lendavad nad hoopis Akaroas. Tundus mõnusam variant, sest saab linnast välja ja väikse miniväljasõidu teha. Akaroa on ilus koht ka kus lennata. Ja see tegevus sõltub päris kõvasti tuulest. Sellest oleneb kas üldse saab lennata ja kui kaua saab lennata. Piloodid otsivad alati tuuli, mis neid kõrgemale tõstaks. Ideaalis saab täpselt samas kohas uuesti maanduda kus startisid. Kui aga pole väga neid üles tõstvaid tuuli, siis vaikselt liugled alla poole. Mikuga koos käis lendamas üks saksa proua ja tema tuli päris kiiresti alla, Mikul õnnestus vähe kauem seal liuelda. Ma arvan, et umbes 10-15 minutit oli õhus.
Tagasiteel peatusime samas Hilltop kohvikus, kus eelmine kord ja kohtusime sama lambaga, kes seal ka eelmisel korral rahvast lõbustas. Ega sellest reisust midagi väga rohkem kirjutada ei ole, pildid räägivad enda eest.

sealt mäe otsast nad startisid, see täpp seal taga kaugel on Miku

maandumine parki

õnnelikult tagasi maa peal

me kohtusime jälle, sel korral oli tal ainult uus soeng

postkaardi vaade

Video Miku maandumisest. Password on rabbit.
Miku lendamas




Lammas on tohutult segaduses nendest friikartulitest, mis lapsed talle viskasid:)

Tiir ümber lõunasaare

Muhv ja Sammalhabe Qtownis

Maanteede hirm muhv jälle oma bussiga liikvel. 9 päeva ja 2500km. Pole paha. Nüüd tahaks puhkusest puhata. 

Pane vaim valmis, see postitus tuleb umbes 10 lk pikk, sest ma ju tahan igast kivist, kaljust ja liiveterast rääkida mida ma teepeal nägin:)

Alustan algusest. Pühade ajal on siinmaal igal valgel inimesel umbes 3 nädalat vaba. Mina kahjuks ei klassifitseeru sinna gruppi, sest töötan klienditeeninduses ning rügan tööd teha 365 päeva aastas. Pidin siis nädalaks ennast töölt vabaks võtma. Plaan oli suhteliselt legendaarne- plaani polnud. Enam vähem teadsime, et tahaks nüüd sel korral käia ära läänerannikul ja siis lõunasaare kõige ülemises otsas. 

24. detsember siis laadisime oma maise vara autosse ja mis siis ikka, viskasime münti, et kuhu poole alustuseks minna. Münt otsustas, et me lähme alustuseks põhja, Nelsoni poole. Mõeldud tehtud, Muhv tallas pedaale ja paari tunni pärast olime Kaikouras. Sõit sinna oli vist üks mu selle reisi lemmikuid. Ma olin nagu väike laps, kes vaatab üksisilmi uuest värvilisest telekas välismaa multikat. Tee jooksis mere ja kaljude vahel. Autoteega paralleelselt jooksis ka rongitee, mis oli kord paremal ning kord vasakul pool teed. Vahepeal kadus ära tunelisse ja ilmus hoopis teiseltpoolt teed uuesti välja. Mul on jube kahju, et ma ei pidanud kinni ja pilti ei teinud nendest tunnelitest ja sellest kaljude ääres looklevast teest. Järgmine reisiplaan on võtta ühepäevane rongireis sinna samasse piirkonda. Luban siis igast keerust ja käänust pilti teha. Ega seal kitsaste teede peal igalpool peatuda ei saa ka. Pead ootama vähe laiemat kohta või mõnda taskut. 

Kaikouras tegime väikse tiiru linna peal ja läksime randa õhtust sööma, sest olime kaasa võtnud Miku eelmisel õhtul tehtud jõuluprae. Maitses seal rannal päris hästi. Delfiinid hüppasid ka taustaks ja kohalikud püüdsid rannast kala. Nad jälgisid kajakaid ja selle järgi said aru, kus on kalaparv, viskasid oma õnge sisse ja said väga pirakaid teadmata sorti kalu.

Piknik Kaikouras

Edasi kihutasime läbi Blenheimi Pictonisse, mis oli selle reisi üks ilusamaid ja armsamaid linnu. Hästi pisike, mere ääres, mägede vahel ja peatänav viib välja jahisadamasse. Pictonist läheb katamaraan põhjasaarele Wellingtoni. Korra käis peast läbi jälle münti visata ja võibolla hoopis Wellingtoni minna, sest nägime just laeva tulemas. Otsustasime siiski jätkata samal kursil ja liikuda edasi Nelsonisse. 

Meremaalastel on suur jõulupäev mitte 24 vaid 25. Siis sureb siin kogu elu välja. Nii et Nelsonis polnud meil sel päeval mitte kui midagi teha ja targem oli edasi Abel Tasmani poole sõita ja seal teiste eestlastega kokku saada. Reili ja Kalev olid paar päeva varem sinna jõudnud ja seiklesid kuskil metsas. Enne seda veetsime paar tundi Nelsoni külje all Rabbit Islandil. Mulle hullult meeldib soe kliima ja kuumad ilmad, aga sel päeval ma tahtsin ennast maha lasta, sest õhku lihtsalt polnud ja see kuumus oli ebareaalne. Merevesi siin aga enamasti üle 17 kraadi ei pürgi, nii et varbad vette kastes hakkab hetkega parem. Kogu see rand ja selle äärne männimets oli paksult inimesi täis. Jõulud on siin ikka vähe teistsugused kui kodus. Bikiinid, chill ja grill. Ei viitsinu seal massides kaua passida ja peale paaritunnist puhkepausi sõitsime edasi Motueka ja Marehau poole. 

Jõulud Rabbit Islandil

Abel Tasmani rahvuspark on peaaegu lõuna saare kõige põhjapoolsem tipp. Seal ääres on mitu väikest küla, mis siis turistidelt raha koorimisega tegelevad. Viivad neid igast veesõidukitega sõitma, jätavad metsa ja käsevad ise tagasi jalutada jne jne. Me esimene peatus seal oli küla nimega Marehau, kus me siis Kalevi, Reili ja saksa poisi Simoni üles korjasime. Veetsime jõuluõhtu kohalikega jõe ääres, kuni sandflyd hakkasid ründama. Kõiki peale Miku. Ei teagi kas selle pärast, et nad ei suutnud ennast sellest keha katvast karvamerest läbi murda või oli ta alkoholis liiga vähe verd. Mina aga kõlbasin toiduks ülihästi. Ma vihkan sandflysid. Nad on saatanast. Väiksed vastikud värdjad, nagu äädikakärbsed. Sa peaaegu, et ei näegi neid, sa kindlasti ei kuule neid aga sa absoluutselt kindlasti tunned neid. Mul on jalad veel 2 nädalat hiljem ka lõhki, sest ma kratsisin ennast ikka segaseks. Ärkad keset ööd üles ja mitu minutit järjest sügad, kuni saad aru, et see sügelus ei lähe ära, pead sellest lihtsalt üle olema. Lihtne öelda. 

Marehau ja Abel Tasman

Abel Tasman- rand kuhu me peale rännakut välja jõudsime, Slit Apple Rock ja rippsild üle jõe

Puuonu Abel Tasmani pargis

26ndal viisime eestlase, eestlase ja sakslased tagasi Nelsonisse. Linn oli hoopis teistsugune kui eelmisel korral. Veetsime päeva mööda poode käies ja linna uurides. Jätsime eestlased sinna maha, nad läksid bussiga tagasi Christchurchi ja ise põrutasime tagasi Abel Tasmani parki. Sel korral teisele poole, veel väiksemasse külla nimega Kaiteriteri. Seal oli ainult üks tänav või siis maantee, mis sellest külast läbi sõitis ja see oli paksult turiste täis. 

27nda hommikul otsustasime, et peab ikka selle Abel Tasmani pargi oma silmaga ära kaema. Traditsiooniliselt kõik viimasel minutil ja otsustasime poolepäevase reisi kasuks, mis väljus 5 min pärast. Mikk jäi pileteid ostma ja mina jooksin autosse riideid vahetama ja loopisin kotti midagi söödavat, mis eelmisest õhtust oli järgi jäänud. Kott selga ja laeva peale. Laev oli mingi pisike sitanikerdis, mis sõitis mööda rannikut, tegi peatusi ja rääkis kohalikust elust ja olust. Nägime kivide peal peesitavaid hülgeid ja suurt Katkise Õuna Kivi, mis nägi välja nagu suur keskelt katki lõigatud õun. Mina suutsin aga kogu selle aja mõelda ainult ühest asjast- millal me kohale jõuame?? Mulle ei ole sünniga kaasa antud seda jullat peas, mis hoiab su mõistuse selge ja sisikonna sees kui paat loksutama hakkab. Sain Mikuga kaubale, et läksime pool tundi varem maha ja alustasime oma 12km matka läbi Abel Tasmani rahvuspargi. Pole üldse väga pikk maa jalutada, aga kui sa pead seda tegema kitsal mägiteel, mis kulgeb aina üles ja alla, üles ja alla, siis on ikka veits raske ka. Ja arva ära, mida kumbki meist kaasa ei võtnud- VETT!! 5 tundi metsas ja ei mingit vett. Mõistlik. Üliorganiseeritud inimesed. Õnneks kulges mööda mäeseina mingi mägioja, mille joogikõlblikkuses ma pole päris kindel, aga loogika ütles mägioja- ju siis peab puhas olema. Raskel ajal kõlbab küll ja siiamaani olen elus. 

28nda hommikul jõudsime Greymouthi, mis on lääneranniku kõige suurem linn. Piirkonnas on olnud kõvasti söe- ja kullakaevandusi. Üks vanadest linnadest on uuesti üles ehitatud nö turistiatraktsiooniks- Shantytown. Seal saab vana auruveduriga sõita, ise kulda sõeluda, kuulata vanade külaelanike jutustusi, näha kõike vanast kirikust kõrtsini ja saeveskist pangani. 

Shantytown

Peale ülevaatiku ajalootundi võtsime kohalikus õlletehases ekskursiooni. Montheith's pruulikoda on Greymouthist pärit. Nad teevad kõige paremat kohalikku siidrit;) Pean ka ära mainima, et ekskursiooni lõpus sai proovida 4 erinevat õlut (minu puhul siis siidrit, siidrit ja siidrit) . Väärt ekskursioon:) Rohkem seal linnas midagi ette võtta ei ole. Enamus neist lääneranniku linnadest on päris hirmsad, erinevalt rannikust ja teedest, mis sealt läbi kulgevad. Huvitav oli vaadata kuidas ümbrus kogu selle sõidu ajal muutus. Alguses Canterburist Marlborough poole sõites muutus loodus aina kollasemaks ja kõrbenumaks. Marlborough on NZ kõige parem veinipiirkond. Sealt edasi West Coasti poole sõites hakkas kõik vastupidiselt lopsakamaks ja rohelisemaks muutuma. 

28nda õhtul jõudsime Franz Josephisse. Tee sinna oli läbi vihmametsa, selline müstiline, pime, salapärane. Sama ka sealt järgmine päev edasi Fox Glacieri minnes. Vihma hakkas sadama ja ilm oli kõvasti jahedam, mis muutis selle müstilise vihmametsa veel maagilisemaks. Läksime vaatamata sellele niiskele seenevihma ilmale ikkagi glacieri vaatama. See oli linnast paari km kaugusel. Kui suure tee pealt sisse keerasid, siis seal hakkasid sildid näitama kui kaugel glacier mingil ajahetkel oli. Aastal 1930 oli glacier ikka korraliku 5 km kaugemal kui praegu. Praeguste andmete kohaselt kahaneb glacier meetri võrra nädalas. Juhtusime ise ka peale, kui üks tükk ära murdus suure mürinaga ja kivide kolinal alla veeres. Jalgrada on seal mitu korda ümber veetud, et see inimestele ohutu oleks. Sellele vaatamata on teatud kohtades sildid, et ettevaatust, peatumine keelatud, varinguoht. Ma küll ei näe seal suurt vahet kas seisad või jalutad kui need kivid tulema hakkavad, sest siis hakkad sa igal juhul elu kiiremaid liigutusi tegema. 

Fox Glacier

Sama päeva õhtuks jõudsime Wanakasse, kus tegime mõned joogid ja otsustasime ööbida ühel camp site’l, mida sinna sõites linna serval nägime. Õhtul sinna sõites õnnestus mul sellest kuidagi mööda kihutada ja pöörasin suvalisest teeotsast sisse, et ümber keerata. See tee aga viis välja ühe lagendikuni, kuhu oli mingi hetk hakatud kas midagi ehitama või oli see mingisuguse karjääri äär. Igastahes tundus, et seal polnud ammu käidud. Selle asemel olid selle üle võtnud pisikesed küülikud. Autost väja tulles oli näha, et terve see plats on pisikesi urge täis. Ja umbes 4 jänksurit kappas minema kui meid nägi. Sõime ja sättisime ennast autosse magama. Ei läinud vist 10 minutitki mööda kui kõik need jänised hakkasid vaikselt tagasi tulema. Ma ei kujuta ette kui palju neid seal elab. Lisaks sellel tuli auto kõrvale tuhkruperekond. Ma ei ole midagi nii armsat enne näinud. Kõik kolm liikusid üksteise lähedal ja ajasid oma pikad peenikesed kehad tagajalgadele, et paremini näha. Aeg ajalt põimusid üksteise ümber ja kallistasid üksteist, oli vist julgem niimoodi ringi uuristada. Ma olin täiesti kindel, et kohe kohe tuleb Bämbi põõsastest välja koos teiste metsaelanikega. See öö oli maailma kõige parem uni ja need vastikud sandflyd ei söönud mind ära.  

30ndal jõudsime Queenstowni. See on päris kindlasti siiamaani nähtust kõige ilusam linn. Sinna oli nii hea tagasi jõuda. Vaatasime päeval linna peal ringi ja üritasime ööbimist saada, aga absoluutselt kogu linnas polnud mitte ühtegi vaba tuba. Võibolla ainult mõnes väga kallis hotellis, aga ei taha küll $500 öö eest maksta. Leidsime siis hoopis ühe camp site, mis oli suht linna lähedal. Sinna viis kruusatee mööda käänulisi mägiteid, kus pidi väga ettevaatlikult sõitma, sest lambad kalpsasid muudkui edasi ja tagasi. Vahepeal tundus juba, et see tee ei vii mitte kuskile ja oleme eksinud, aga lõpuks viis ikkagi välja piltilusasse mägele vahel asuvasse järve äärsesse camp cite. Paljud pered olid sinna just selle koha pärast paariks päevaks telkima tulnud. 

Queenstown

31.12.2012 aastavahetus. Ilm loomulikult otsustas ära keerata ja hakkas sadama. Aga see ei takista küll mitte kedagi, tegemist on ikkagi Queenstowniga aastavahetusel. Linn oli paksult rahvast täis ja seati üles lavasid õhtuseks meelelahutusprogrammiks. Mikul oli ühe eesti tüdruku Kreete kontakt, kes Qtownis elas. Saatsime talle sõnumi ja saime kesklinnas kokku. Ta polnud ammu eestlasi näinud ja oli jube hea meel, et sai üle pika aja lõpuks eesti keeles pläkutada. Igapäeva vestlusi saab loomulikult peetud, aga see pole ikka sama, mis oma emakeeles rääkida. 

Fergburger, maailma kõige suurem burks mida inimesed ootavad tund aega

Kreete oli kella 11ni tööl ja peale seda läksime järve äärde ilutulestikku vaatama. Sinna oli üles seatud dj pult ja mängiti eriti head elektroonilist muusikat. Vihma sadas, aga see ei seganud kedagi. Ilm oli soe, inimesed rõõmsad, tantsisid vihmas ja lugesid sekundeid aastavahetuseni. Peale seda käisime erinevates baarides, aga see midagi erilist küll ei olnud. Tüüpiline gangnam style ja lady gaga. 

Mikk ja Kreete

Mina pidin 3. jaanuaril juba tööl olema, nii et tahtsin esimesel koju jõuda, et jääks vähemalt üks päev sellest reisist puhata (loe:pesu pesta) enne kui tööorjus uuesti pihta hakkab. Ahjaa, ma sain enne reisi oma uue viisa ka kätte. Aastase. Nüüd olen Winnise ori põhimõtteliselt:) Tagasi reisi juurde. Mul ei jäänud muud üle kui kimada 480km ühe päevaga koju tagasi. 6 tunniga tehtud. Hea tunne oli õhtul käia oma dussi all, minna oma voodisse ja ärgata hommikul nagu uue inimesena:)

Vinge reis oli ja lõunasaar on nüüd enam vähem läbi hekseldatud. Märtsis Wellington- suurlinna elu juhuuu.