Monday, January 21, 2013

Akaroas lendamas

Jõuluvana tõi Mikule soki sisse Paraglide lennu. See pidi algselt siin samas Sumneris olema aga tuli välja, et sel päeval lendavad nad hoopis Akaroas. Tundus mõnusam variant, sest saab linnast välja ja väikse miniväljasõidu teha. Akaroa on ilus koht ka kus lennata. Ja see tegevus sõltub päris kõvasti tuulest. Sellest oleneb kas üldse saab lennata ja kui kaua saab lennata. Piloodid otsivad alati tuuli, mis neid kõrgemale tõstaks. Ideaalis saab täpselt samas kohas uuesti maanduda kus startisid. Kui aga pole väga neid üles tõstvaid tuuli, siis vaikselt liugled alla poole. Mikuga koos käis lendamas üks saksa proua ja tema tuli päris kiiresti alla, Mikul õnnestus vähe kauem seal liuelda. Ma arvan, et umbes 10-15 minutit oli õhus.
Tagasiteel peatusime samas Hilltop kohvikus, kus eelmine kord ja kohtusime sama lambaga, kes seal ka eelmisel korral rahvast lõbustas. Ega sellest reisust midagi väga rohkem kirjutada ei ole, pildid räägivad enda eest.
sealt mäe otsast nad startisid, see täpp seal taga kaugel on Miku







maandumine parki




õnnelikult tagasi maa peal


me kohtusime jälle, sel korral oli tal ainult uus soeng

postkaardi vaade


Video Miku maandumisest. Password on rabbit.
Miku lendamas




Lammas on tohutult segaduses nendest friikartulitest, mis lapsed talle viskasid:)






Thursday, January 10, 2013

Tiir ümber lõunasaare

Muhv ja Sammalhabe Qtownis


Maanteede hirm muhv jälle oma bussiga liikvel. 9 päeva ja 2500km. Pole paha. Nüüd tahaks puhkusest puhata. 
Pane vaim valmis, see postitus tuleb umbes 10 lk pikk, sest ma ju tahan igast kivist, kaljust ja liiveterast rääkida mida ma teepeal nägin:)

Alustan algusest. Pühade ajal on siinmaal igal valgel inimesel umbes 3 nädalat vaba. Mina kahjuks ei klassifitseeru sinna gruppi, sest töötan klienditeeninduses ning rügan tööd teha 365 päeva aastas. Pidin siis nädalaks ennast töölt vabaks võtma. Plaan oli suhteliselt legendaarne- plaani polnud. Enam vähem teadsime, et tahaks nüüd sel korral käia ära läänerannikul ja siis lõunasaare kõige ülemises otsas. 

24. detsember siis laadisime oma maise vara autosse ja mis siis ikka, viskasime münti, et kuhu poole alustuseks minna. Münt otsustas, et me lähme alustuseks põhja, Nelsoni poole. Mõeldud tehtud, Muhv tallas pedaale ja paari tunni pärast olime Kaikouras. Sõit sinna oli vist üks mu selle reisi lemmikuid. Ma olin nagu väike laps, kes vaatab üksisilmi uuest värvilisest telekas välismaa multikat. Tee jooksis mere ja kaljude vahel. Autoteega paralleelselt jooksis ka rongitee, mis oli kord paremal ning kord vasakul pool teed. Vahepeal kadus ära tunelisse ja ilmus hoopis teiseltpoolt teed uuesti välja. Mul on jube kahju, et ma ei pidanud kinni ja pilti ei teinud nendest tunnelitest ja sellest kaljude ääres looklevast teest. Järgmine reisiplaan on võtta ühepäevane rongireis sinna samasse piirkonda. Luban siis igast keerust ja käänust pilti teha. Ega seal kitsaste teede peal igalpool peatuda ei saa ka. Pead ootama vähe laiemat kohta või mõnda taskut. 

Kaikouras tegime väikse tiiru linna peal ja läksime randa õhtust sööma, sest olime kaasa võtnud Miku eelmisel õhtul tehtud jõuluprae. Maitses seal rannal päris hästi. Delfiinid hüppasid ka taustaks ja kohalikud püüdsid rannast kala. Nad jälgisid kajakaid ja selle järgi said aru, kus on kalaparv, viskasid oma õnge sisse ja said väga pirakaid teadmata sorti kalu.
Piknik Kaikouras

Edasi kihutasime läbi Blenheimi Pictonisse, mis oli selle reisi üks ilusamaid ja armsamaid linnu. Hästi pisike, mere ääres, mägede vahel ja peatänav viib välja jahisadamasse. Pictonist läheb katamaraan põhjasaarele Wellingtoni. Korra käis peast läbi jälle münti visata ja võibolla hoopis Wellingtoni minna, sest nägime just laeva tulemas. Otsustasime siiski jätkata samal kursil ja liikuda edasi Nelsonisse. 

Meremaalastel on suur jõulupäev mitte 24 vaid 25. Siis sureb siin kogu elu välja. Nii et Nelsonis polnud meil sel päeval mitte kui midagi teha ja targem oli edasi Abel Tasmani poole sõita ja seal teiste eestlastega kokku saada. Reili ja Kalev olid paar päeva varem sinna jõudnud ja seiklesid kuskil metsas. Enne seda veetsime paar tundi Nelsoni külje all Rabbit Islandil. Mulle hullult meeldib soe kliima ja kuumad ilmad, aga sel päeval ma tahtsin ennast maha lasta, sest õhku lihtsalt polnud ja see kuumus oli ebareaalne. Merevesi siin aga enamasti üle 17 kraadi ei pürgi, nii et varbad vette kastes hakkab hetkega parem. Kogu see rand ja selle äärne männimets oli paksult inimesi täis. Jõulud on siin ikka vähe teistsugused kui kodus. Bikiinid, chill ja grill. Ei viitsinu seal massides kaua passida ja peale paaritunnist puhkepausi sõitsime edasi Motueka ja Marehau poole. 
Jõulud Rabbit Islandil

Abel Tasmani rahvuspark on peaaegu lõuna saare kõige põhjapoolsem tipp. Seal ääres on mitu väikest küla, mis siis turistidelt raha koorimisega tegelevad. Viivad neid igast veesõidukitega sõitma, jätavad metsa ja käsevad ise tagasi jalutada jne jne. Me esimene peatus seal oli küla nimega Marehau, kus me siis Kalevi, Reili ja saksa poisi Simoni üles korjasime. Veetsime jõuluõhtu kohalikega jõe ääres, kuni sandflyd hakkasid ründama. Kõiki peale Miku. Ei teagi kas selle pärast, et nad ei suutnud ennast sellest keha katvast karvamerest läbi murda või oli ta alkoholis liiga vähe verd. Mina aga kõlbasin toiduks ülihästi. Ma vihkan sandflysid. Nad on saatanast. Väiksed vastikud värdjad, nagu äädikakärbsed. Sa peaaegu, et ei näegi neid, sa kindlasti ei kuule neid aga sa absoluutselt kindlasti tunned neid. Mul on jalad veel 2 nädalat hiljem ka lõhki, sest ma kratsisin ennast ikka segaseks. Ärkad keset ööd üles ja mitu minutit järjest sügad, kuni saad aru, et see sügelus ei lähe ära, pead sellest lihtsalt üle olema. Lihtne öelda. 
Marehau ja Abel Tasman

Abel Tasman- rand kuhu me peale rännakut välja jõudsime, Slit Apple Rock ja rippsild üle jõe


Puuonu Abel Tasmani pargis

26ndal viisime eestlase, eestlase ja sakslased tagasi Nelsonisse. Linn oli hoopis teistsugune kui eelmisel korral. Veetsime päeva mööda poode käies ja linna uurides. Jätsime eestlased sinna maha, nad läksid bussiga tagasi Christchurchi ja ise põrutasime tagasi Abel Tasmani parki. Sel korral teisele poole, veel väiksemasse külla nimega Kaiteriteri. Seal oli ainult üks tänav või siis maantee, mis sellest külast läbi sõitis ja see oli paksult turiste täis. 

27nda hommikul otsustasime, et peab ikka selle Abel Tasmani pargi oma silmaga ära kaema. Traditsiooniliselt kõik viimasel minutil ja otsustasime poolepäevase reisi kasuks, mis väljus 5 min pärast. Mikk jäi pileteid ostma ja mina jooksin autosse riideid vahetama ja loopisin kotti midagi söödavat, mis eelmisest õhtust oli järgi jäänud. Kott selga ja laeva peale. Laev oli mingi pisike sitanikerdis, mis sõitis mööda rannikut, tegi peatusi ja rääkis kohalikust elust ja olust. Nägime kivide peal peesitavaid hülgeid ja suurt Katkise Õuna Kivi, mis nägi välja nagu suur keskelt katki lõigatud õun. Mina suutsin aga kogu selle aja mõelda ainult ühest asjast- millal me kohale jõuame?? Mulle ei ole sünniga kaasa antud seda jullat peas, mis hoiab su mõistuse selge ja sisikonna sees kui paat loksutama hakkab. Sain Mikuga kaubale, et läksime pool tundi varem maha ja alustasime oma 12km matka läbi Abel Tasmani rahvuspargi. Pole üldse väga pikk maa jalutada, aga kui sa pead seda tegema kitsal mägiteel, mis kulgeb aina üles ja alla, üles ja alla, siis on ikka veits raske ka. Ja arva ära, mida kumbki meist kaasa ei võtnud- VETT!! 5 tundi metsas ja ei mingit vett. Mõistlik. Üliorganiseeritud inimesed. Õnneks kulges mööda mäeseina mingi mägioja, mille joogikõlblikkuses ma pole päris kindel, aga loogika ütles mägioja- ju siis peab puhas olema. Raskel ajal kõlbab küll ja siiamaani olen elus. 

28nda hommikul jõudsime Greymouthi, mis on lääneranniku kõige suurem linn. Piirkonnas on olnud kõvasti söe- ja kullakaevandusi. Üks vanadest linnadest on uuesti üles ehitatud nö turistiatraktsiooniks- Shantytown. Seal saab vana auruveduriga sõita, ise kulda sõeluda, kuulata vanade külaelanike jutustusi, näha kõike vanast kirikust kõrtsini ja saeveskist pangani. 
Shantytown

Peale ülevaatiku ajalootundi võtsime kohalikus õlletehases ekskursiooni. Montheith's pruulikoda on Greymouthist pärit. Nad teevad kõige paremat kohalikku siidrit;) Pean ka ära mainima, et ekskursiooni lõpus sai proovida 4 erinevat õlut (minu puhul siis siidrit, siidrit ja siidrit) . Väärt ekskursioon:) Rohkem seal linnas midagi ette võtta ei ole. Enamus neist lääneranniku linnadest on päris hirmsad, erinevalt rannikust ja teedest, mis sealt läbi kulgevad. Huvitav oli vaadata kuidas ümbrus kogu selle sõidu ajal muutus. Alguses Canterburist Marlborough poole sõites muutus loodus aina kollasemaks ja kõrbenumaks. Marlborough on NZ kõige parem veinipiirkond. Sealt edasi West Coasti poole sõites hakkas kõik vastupidiselt lopsakamaks ja rohelisemaks muutuma. 

28nda õhtul jõudsime Franz Josephisse. Tee sinna oli läbi vihmametsa, selline müstiline, pime, salapärane. Sama ka sealt järgmine päev edasi Fox Glacieri minnes. Vihma hakkas sadama ja ilm oli kõvasti jahedam, mis muutis selle müstilise vihmametsa veel maagilisemaks. Läksime vaatamata sellele niiskele seenevihma ilmale ikkagi glacieri vaatama. See oli linnast paari km kaugusel. Kui suure tee pealt sisse keerasid, siis seal hakkasid sildid näitama kui kaugel glacier mingil ajahetkel oli. Aastal 1930 oli glacier ikka korraliku 5 km kaugemal kui praegu. Praeguste andmete kohaselt kahaneb glacier meetri võrra nädalas. Juhtusime ise ka peale, kui üks tükk ära murdus suure mürinaga ja kivide kolinal alla veeres. Jalgrada on seal mitu korda ümber veetud, et see inimestele ohutu oleks. Sellele vaatamata on teatud kohtades sildid, et ettevaatust, peatumine keelatud, varinguoht. Ma küll ei näe seal suurt vahet kas seisad või jalutad kui need kivid tulema hakkavad, sest siis hakkad sa igal juhul elu kiiremaid liigutusi tegema. 
Fox Glacier

Sama päeva õhtuks jõudsime Wanakasse, kus tegime mõned joogid ja otsustasime ööbida ühel camp site’l, mida sinna sõites linna serval nägime. Õhtul sinna sõites õnnestus mul sellest kuidagi mööda kihutada ja pöörasin suvalisest teeotsast sisse, et ümber keerata. See tee aga viis välja ühe lagendikuni, kuhu oli mingi hetk hakatud kas midagi ehitama või oli see mingisuguse karjääri äär. Igastahes tundus, et seal polnud ammu käidud. Selle asemel olid selle üle võtnud pisikesed küülikud. Autost väja tulles oli näha, et terve see plats on pisikesi urge täis. Ja umbes 4 jänksurit kappas minema kui meid nägi. Sõime ja sättisime ennast autosse magama. Ei läinud vist 10 minutitki mööda kui kõik need jänised hakkasid vaikselt tagasi tulema. Ma ei kujuta ette kui palju neid seal elab. Lisaks sellel tuli auto kõrvale tuhkruperekond. Ma ei ole midagi nii armsat enne näinud. Kõik kolm liikusid üksteise lähedal ja ajasid oma pikad peenikesed kehad tagajalgadele, et paremini näha. Aeg ajalt põimusid üksteise ümber ja kallistasid üksteist, oli vist julgem niimoodi ringi uuristada. Ma olin täiesti kindel, et kohe kohe tuleb Bämbi põõsastest välja koos teiste metsaelanikega. See öö oli maailma kõige parem uni ja need vastikud sandflyd ei söönud mind ära.  

30ndal jõudsime Queenstowni. See on päris kindlasti siiamaani nähtust kõige ilusam linn. Sinna oli nii hea tagasi jõuda. Vaatasime päeval linna peal ringi ja üritasime ööbimist saada, aga absoluutselt kogu linnas polnud mitte ühtegi vaba tuba. Võibolla ainult mõnes väga kallis hotellis, aga ei taha küll $500 öö eest maksta. Leidsime siis hoopis ühe camp site, mis oli suht linna lähedal. Sinna viis kruusatee mööda käänulisi mägiteid, kus pidi väga ettevaatlikult sõitma, sest lambad kalpsasid muudkui edasi ja tagasi. Vahepeal tundus juba, et see tee ei vii mitte kuskile ja oleme eksinud, aga lõpuks viis ikkagi välja piltilusasse mägele vahel asuvasse järve äärsesse camp cite. Paljud pered olid sinna just selle koha pärast paariks päevaks telkima tulnud. 
Queenstown

31.12.2012 aastavahetus. Ilm loomulikult otsustas ära keerata ja hakkas sadama. Aga see ei takista küll mitte kedagi, tegemist on ikkagi Queenstowniga aastavahetusel. Linn oli paksult rahvast täis ja seati üles lavasid õhtuseks meelelahutusprogrammiks. Mikul oli ühe eesti tüdruku Kreete kontakt, kes Qtownis elas. Saatsime talle sõnumi ja saime kesklinnas kokku. Ta polnud ammu eestlasi näinud ja oli jube hea meel, et sai üle pika aja lõpuks eesti keeles pläkutada. Igapäeva vestlusi saab loomulikult peetud, aga see pole ikka sama, mis oma emakeeles rääkida. 
Fergburger, maailma kõige suurem burks mida inimesed ootavad tund aega

Kreete oli kella 11ni tööl ja peale seda läksime järve äärde ilutulestikku vaatama. Sinna oli üles seatud dj pult ja mängiti eriti head elektroonilist muusikat. Vihma sadas, aga see ei seganud kedagi. Ilm oli soe, inimesed rõõmsad, tantsisid vihmas ja lugesid sekundeid aastavahetuseni. Peale seda käisime erinevates baarides, aga see midagi erilist küll ei olnud. Tüüpiline gangnam style ja lady gaga. 


Mikk ja Kreete
Mina pidin 3. jaanuaril juba tööl olema, nii et tahtsin esimesel koju jõuda, et jääks vähemalt üks päev sellest reisist puhata (loe:pesu pesta) enne kui tööorjus uuesti pihta hakkab. Ahjaa, ma sain enne reisi oma uue viisa ka kätte. Aastase. Nüüd olen Winnise ori põhimõtteliselt:) Tagasi reisi juurde. Mul ei jäänud muud üle kui kimada 480km ühe päevaga koju tagasi. 6 tunniga tehtud. Hea tunne oli õhtul käia oma dussi all, minna oma voodisse ja ärgata hommikul nagu uue inimesena:)
Vinge reis oli ja lõunasaar on nüüd enam vähem läbi hekseldatud. Märtsis Wellington- suurlinna elu juhuuu.