Me kõik mäletame 80ndate hittfilmi Helesinine Laguun, imeilusa Brooke Fieldsiga. Iga kord kui mina mõtlen palmisaare puhkusele, siis mul on silme ees kaadrid just sellest filmist. Tuleb välja, et see film on just Fijil filmitud. Samamoodi ka Tom Hanksi film Cast Away (Kaldale uhutud). See kristallselge helesinine vesi, valge liiv, palmid ja päike. Just sellest ma olen väiksest peale unistanud. Lõpuks jõudis see kõik minuni. Kaheksa sooja ja troopilist päeva Fijil.
Reis algas varahommikul sõiduga Hanejalgade juurde, et sealt siis oma põgenike bussiga lennujaama poole kimada.
*Põgenike buss on meie armas Nissan Serena, milles on ainult 2 istekohta ja suur madrats taga. Hanejalad ja Priidik, meie sohver, läksid nagu silgud taha madratsile. Nelja tunni pärast maandusime troopilise sooja õhuga Nadis, mis on Fiji peasaare Viti Levu suuruselt teine linn. Esimese päeva veetsime linna peal, tutvudes kohaliku elu ja oluga. Lisaks oli meil vaja broneerida omale laeva piletid ja ööbimised saartele. Käisime kohalikul turul suveniire ostmas ja poisid kutsuti Kava tseremooniale. See kõik tehtud, läksime söögikohta otsime- otsustasime Sitari kasuks:)
 |
| Kava tseremoonia |
 |
| kohalik õige ziletiga habemeajamine |
 |
| suuuuuur annetus |
 |
| magusad puuviljad kohalikult turult |
 |
| meie esimene hotell |
 |
| õhtusöök Sitaris |
Järgmise päeva varahommikul läksime laeva peale, et alustada oma Yasawa saarte seiklust ning 5 tunni pärast maabusime Nacula saarel, et seal veeta esimesed 2 ööd ning peale seda hakata vaikselt tagasi lõuna poole liimuma. Esimese asjana tegime väikese lõunauinaku, sest viimase kahe öö peale on kokku olnud umbes 8 tundi und. See külmast kuuma tulemine võtab kehal natuke aega, et ümber harjuda. Peale kerget uinakut läksime oma palmisaart avastama ja esimest korda ujuma.... mmmmm kui soe. Ma ei pidanudki nagu külmavares pool tundi kaldal külmetama enne kui lõpuks vette saan. Siin lihtsalt astud vette.
Järgmine päev läksime Sawa I Lau koobastesse, mis oli kindlasti selle reisi üks ägedamaid asju. Üldse oli see reis minu jaoks nii mitmes mõttes üks suur eneseületus. Koobastes oli kaks erinevat etappi. Esimene koobas oli ülevalt lahti ja sai selja peal hõljudes taevast vaadata. Et teise, kinnisesse koopasse jõuda, pidi vee alt sukelduma. Kui ma seda nägin, jäi mul korraks küll hing kinni. Teine pool oli kottpime ja ma pidin läbi vee sinna sukelduma. Õnneks ma tegin selle ära ja see oli kindlasti seda väärt. Giid tuli järgi ja tema oli ainus kellel oli taskulamp, mis näitas, mis seal sees toimub. Uskumatult ilus.
Õhtupoole läksid poisid ja Helena kalale. Mina jäin saart avastama ja võrkkiike pikutama. Miku püüdis oma elu esimesed kalad, mitte just kõige suuremad, aga selle eest hästi ilusad ja värvilised. Henry sai kolm suuremat kala, mis meile õhtuks ära küpsetati.
Me kõik peale Helena saime omale uued saare nimed, sest kohalikud ei suutnud meie nimesid hääldada ja meelde jätta. Mikk oli Miti, Henry oli Andrew ja mina olin Rebecca. Lõbus. Õhtul oli meil kohalikega Kava tseremoonia, millele lisaks ka valge mehe jooki rummi. Kohalikel pole väga palju raha, aga igasugu maised pahed neile meeldivad- suitsud ja kärakas. Miti oli eriti kõigi kohalike lemmik, sest ta jagas nendega oma suitse, mis olid Fijil umbes 3 korda odavamad kui meremaal. Ja oma rummi lahendasime ka koos kohalikega ära. Üks tuli öösel veel ukse taha koputama, et juurde küsida:)
Viimasel päeval enne uuele saarele minekut sõtsime Blue Lagooni saarele snorgeldama. See oli kõige ilusam saar, mida ma selle reisi jooksul seal nägin. Kui ma sinna kunagi tagasi peaks minema, siis see on kindlasti koht kuhu ma lähen. Seda võib tõeliseks paradiisisaareks nimetada. Käisime seal snorgeldamas koos tuhandete värviliste kaladega, kes kõik meie ümber sulistasid. Neile tundus Miku särav GoPro jube põnev olevat ja kogunesid kõik tema ümber. Väga äge vaatepilt.
Videot saab näha
SIIT.
Parool on rabbit.
Kava on Pacific Islandi saartel kasvav juur, millest tehakse pulbrit ja seda veega segades saadakse häguse jõevee sarnane leotis, mida nad peaaegu iga õhtu joovad. See peaks aitama lõdvestuda, paremini magada ja olema ka abiks seljavalude puhul. Maitse oli selline natuke mõrkjas, aga mitte halb.
 |
| värviline saak |
 |
| meie esimene palmisaare resort |
 |
| teel koobastest tagasi |
 |
| õhtune Fiji time koos kohalikega |
 |
| paradiisirand |
Järgmine sihtkoht oli Naviti saar, kus meid kohe peale kohale jõudmist viidi Mantaray'dega ujuma. Kahjuks oli raidel midagi tähtsamat kuskil mujal parasjagu käsil ja me ei näinud neid, aga sellegipoolest oli seal väga ilus riif, mille juures snorgeldasime ja vaatasime imeilusaid värvilisi kalu, elektrisiniseid meritähti ja koralle. Õhtul saime kohalikku traditsioonilist Lava õhtusööki. Nad küpsetavad kana, kala, siga ja juurvilju palmi lehtedesse mähituna maa all kuumade laava kivide peal. Söögil oli kerge suitsumekk juures. Polnud üldse halb. Juurde oli tehtud igasugu lisandeid kõrvitsast, salati ja merevetika koogini.
Õhtusöögi järgselt hakkas meelelahutusprogramm ehk kohalikud tantsisid ja laulsid meile. Nagu ma varem mainisin, siis nad ei ole eriti entusiastlikud tegema igasugu asju ja naljakas oli neid jälgida kui nad lihtsalt uimerdasid seal muusika järgi. Programmi lõpus aeti meid kõiki püsti ja pidime kohaliku Bula tantsu ära õppima. Nalja kui palju. See ei olnud aga veel lõpp, nüüd tulid mängud. Sellised mida sa mängid mingitel totakatel suvepäevadel või mõned mida me olime viimati mänginud 3 klassis. Aga pole hullu, nalja oli rohkem kui rubla eest.
Järgmine päev oli pühapäev, mil ei kasva siin rohi ka. Nad on enamus väga usklikud kristlased, kes käivad alati kirikus. Suur muutus paaresaja aasta tagusest ajast, mil nad veel kannibalismi harrastasid. Mulle meeldis, et nad oskasid selle kõige üle nalja visata.
Viimane peatuspaik oli Kuata saar. See oli selle reisi üks suurimaid pettumusi. Suht räsitud saar, millest oli aasta aega tagasi tsüklon üle käinud ja saare ühe otsa pealt mõned majad minema pühkinud. Lisaks tulid saarele just uued omanikud ja kohalikud ei viitsi enne lillegi liigutada, kui uued omanikud kohale jõuavad. Päeval tegid 3 tunniseid lõunauinakuid:) selle nimi on Fiji time, võta rahulikult ja ära kiirusta. Siin saarel sain hakkama jälle uute eneseületustega. Üks neist oli haidega ujumine. Viidi meid snorgeldamisvarustusega merele ja hops paadist välja. Ma snorgeldasin siin reisil esimest korda ja alguses, kui sa pead avamerel paadist välja hüppama ja näed, et põhjatu põhi on su all, siis on veits kõhe. Hakkasime siis ringi ujuma ja vaatama ilusat riifi, mis meie all jooksis. Ja siis nad tulid, alguses pisike, aga ikkagi hai. Ujub minu poole, hing tahab natuke kinni jääda, hakkan vähe kiiremini ujuma, sätin ennast teiste snorgeldajate keskele, vähendades riske:) aga haikala ujub rahulikult mööda. Hingan rahulikumalt. Lõpuks harjus nendega täitsa ära. Giid püüdis ühe väikse kala ja kasutas seda söödana, et meelitada hai enda juurde. Kohe kui hai oli piisavalt lähedal, haaras tal seljast kinni ja keerutas teda meie vahel ringi, et kõik saaks talle pai teha. Need on "White Tip Sharks" ja nad pidid ainult kaladest toituma. Ebareaalne. Väga äge kogemus.
 |
| haipoiss |
 |
| Helena ja mina |
 |
| haidega snorgeldamas |
 |
| umbes 2,5 meetrine haikala |
 |
| Kuata peale tükloni poolt räsimist |
 |
| päikesetõus |
 |
| hr krabi |
 |
| Kuata saar |
Meelelahutust oli seinast seina. Päeval tegime crab race'i ehk krabide võiduajamist. Korjad rannast pisikesi krabisid, neid kes elavad teokarbi sees, ja nummerdad nad ära. Siis teed liiva peale kaks ringi ja paned krabid sisemise ringi sisse. Esimene krabi, kes jõuab välimise ringini on võitnud. Peale võiduajamisi lasime krabid uuesti lahti ja paar päeva hiljem leidsime rannas jalutades krabi number viie:)
Järgmisel saarel lõbustas meid sisalik-mees. Ta pani nagu väike ahvipoiss mööda palmipuud üles, viskas paar kookost alla ja siis tuli pea ees ronides sealt uuesti alla. Kookosed olid alles rohelised ja nendes mingisugust viljaliha veel pole, aga need tehti meile lahti, et sealt seest kookosevett juua.
Kookosenaljad sellega veel ei lõppenud. Järgmisena toodi välja valmis pruun kookos. See asetati rulli keeratud palmilehe peale ja kohalik poiss lõi selle käega pooleks nagu Fiji päris oma Bruce Lee.
Fiji puhkus oli mõnus, kuigi ma jälle veendusin, et igasugused veega seotud tegevused ei ole minu jaoks ideaalsed. Mul ikka väiksemagi loksumise peale hakkab nii kergesti halb ja snorgeldades hakkab pea ringi käima. Aga mul on hea meel, et ma kõik selle kaasa tegin ja üle elasin:) Ainus mida nädalaga piisavalt ei saanud oli päike. Aga soojad õhtud, soe vesi ja sõbralikud kohaliku tegid Fijil olemise vägagi nauditavaks. Tagasi külmas Christchurchis olles jään ootama järgmist sooja puhkust.
 |
| Blue Lagoon |
 |
| Blue Lagoon |
 |
| Nacula saare paradiis |
 |
| Honeymoon Beach |
 |
| crab race |
 |
| krabiralli osavõtjad |
 |
| kalasööt, mis tuli ise kinni püüda ja maa seest välja kaevata |
