Friday, September 19, 2014

Bermuuda kolmnurk

Võõral maal elades on inimesel alati ümbritsevast puhtam ja erapooletum nägemus. Ja kuna ma olen pigem "klaas pooltühi kui klaas pooltäis inimene" siis ma räägin toredatest asjadest mõni teine päev ja täna toon välja mõned huvitavamad faktid, mis mulle silma on jäänud. Ma ei väida üldse, et siinsed inimesed on hullemad kui Eestis, aga lolle jagub igale poole. Siin lihtsalt vahest tundub, et selle peale sunnitud võltsnaeratuse ja kõik on alati hästi suhtumise peale koguvad inimesed endasse liiga palju halba ja kui see lõpuks plahvatab, siis see on ikka korralik tuumaplahvatus ning selle lillelise välispinna taustal tihtipeale hullem tundub, kui see tegelikult väärt on.

Ma alustan oma naabritest. Ma elan nagu osside bermuuda kolmnurgas. Vasakul pool naaber on 200kg proua, kes päevad läbi diivanil istub, koob, kimub suitsu ja oma laste peale karjub. Aeg ajalt on hommikul raske magada selle lärmi kõrval. Ma ei ole kunagi näinud ta poega naeratamas. Iga aasta kevadel kui ta esimest korda oma akna lahti teeb, peame meie oma uksed ja aknad kinni panema, sest see hais, mis seal välja imbub on lihtsalt kirjeldamatu. Ma võitlen pikemalt aega oma sisemise häälega, mis käsib sekkuda ja lastekaitsesse helistada, aga kas lastekodu on parem kui karjuv ema?
Üle tee naabrid pole viimasel ajal enam suutnud üllatada. Seal on üksikema 2 lapsega. Tütar, kellel on keeruline mauri nimi ja me kutsume teda lihtsalt Maugliks, käib meil tihtipeale külas. Mõnikord kuna ta ei julge koju minna, sest ema pole kodus ja ta kuri sõbranna hirmutab teda. Ta on suure suuga ja tahab hirmsasti suhelda. Vend elab tal isa juures, sest ta läheb emale kallale:) poiss on umbes 12 aastane. Külla tulles pakub 9 aastasele õele suitsu ja juua. Rääkides söögist, siis eelmine kord kui Maugli külas oli ja Mikk talle muffinit pakkus, küsis ta alustuseks, et ega see juhuslikult täiskasvanute muffin pole.

Jõudes lõpuks bermuuda kolmnurga pärlini. Parempoolne naaber on proua, kes mulle on ette jäänud oma koerte kasvatamis oskuste pärast. Pidin talle koerapolitsei kutsuma, kui ta oma koera meetrise rihma otsa jättis terveks päevaks ilma söögi ja joogita. Vaene loom ei saanud ringigi keerata ja nuttis hommikust saati. Temast veel värvilisem tegelane on ta tütre peigmees hüüdnimega "Guns" (Relvad). Väidetavalt on tal päris suur kollektsioon relvi. Ta on mitu aastat kinni istunud, alles hiljuti ähvardas oma sugulast relvaga ja istub õhtuti maja ees oma kuulikindlate istmetega autos ja müüb illegaalseid mõnuaineid. Üllataval kombel on tegemist aga väga pisikese, vaikse ja hädise noormehega, kes esmapilgul tundub, et ei teeks kärbselegi liiga.

Ülejärgmine maja on viimsed aasta aega tühi olnud. Eelmine nädal ilmus sinna ukse peale kiri, et palun ärge enam siia majja sisenege. 200kg naaber teadis rääkida, et keegi oli sinna omavoliliselt sisse kolinud ja käis iga öö peale kella 1 seal magamas. Sellest majast järgmises elab üks noormees, kes tundub välimuse järgi olevat 20ndate alguses või keskpaigas. Ma näen teda ainult siis kui ta loivab mõne kiirtoitu pakkuva söögikoha poole. Ta on nii paks, et ta liigub teokiirusel ja vaarub ühelt jalalt teisele. Päris hirmuäratav vaatepilt. Ta maja näeb välja nagu seal ei elaks mitte kedagi, kõik on räämas ja maha jäetud välimusega. Maja taga on mingi plekist kuur. See on nüüd see koht, kus see jutt läheb võsapetsi saateks üle. Seal kuuris elab ka mingi tüüp. Kuuri põrand on paksult prügi täis, seal on arvutid ja telekad. Trummipõrin…. ja seal on roosades naiste riietes mees. See kõik ei saa enam veidramaks minna. Tundub nagu ma kirjutaks mingit üle fantaseeritud delfi artiklit, aga ei. Sellise mu naabrid tegelikult ongi. Mõlgutan mõtteid teha dokfilm, sest need on tõsiselt kaadrid, mida muidu ainult filmis näeb:)