Eelmisel nädalal sõitsime ratastega ringi ja leidsime päris mitu sekkarit, hipipoodi ja ühe suure kasutatud plaatide, filmide ja vinüülide poe kuhu kõik saavad oma vanu asju viia ja ka uued osta. Mõlemat pidi on hea hinnaga diil. Ühest nendest sekkaritest sain omale kohaliku brändi Possumdown kampsuni, mis on siin selle tuule ja külmaga lihtsalt asendamatu (kohalikud beibed käivad plätu ja kleidiga). Mingi kohaliku opossumi karvast tehtud, poes mitu tuhat krooni maksvad ja imepehmed.
Mikk sai jällegi omale hunniku vinüüle. Millele lisandus paari päeva hiljem veel kastitäis vinüüle, kus hulgas oli puhast kulda:)
Nagu ma siin varem olen maininud, siis suuri inimesi on siin palju. Miks? Vastus lihtne. Kiirtoit on väga kergesti kättesaadav ja selle otsa võib igal sammul komistada. Võrreldes päris toiduga on see lisaks veel väga odav. Oleme ka paar korda selle mugavuse otsa komistanud. Viimane oli Pizza Hut, kus neil on ekraan ootejärjekorraga, kus on inimeste nimed ja selle taga nende pitsa staatus (valmistamisel, ahjus, valmis). Seal saab selle oma salakeelega palju nalja teha, kui nad üle poe hüüavad su nime.
Kohaliku kultuuriga tutvumine viis edasi kohaliku õlleni. Või sel korral siis peaaegu kohaliku, Austraalia õlleni, mis kandis nime VB ehk siis VÕIB OLLA võtan veel ühe, VÕIB OLLA ei võta:)
Kohaliku eluga edasi minnes- Meremaal oli viimase aasta jooksul 2 suurt maavärinat, mis laastasid Christchurchi täiesti ära. Linnast on lahkunud üle 60 000 inimese. Paljudest kohtadest on järgi ainult rusud. 60ndatel hakati Meremaal inimestelt ühtsesse kriisifondi raha koguma, 15$ aastas. Nüüd kulub see raha ühe korraga ühe linna peale ära. Kõige lollim on, see kui sa näed kuhu see raha kaob.
⬇
Selline mikropragu on seinas (ära seda valget rebitud tapeeti vaata, selle tegin mina) ja kogu tuba remonditakse ära. Võetakse tapeet maha, pahteldatakse, lihvitakse, pannakse uus tapeet, värvitakse jne. Milline materjali ja tööjõu kulu see on, kohutav. Ja nii kogu maja. Ja siis nad veel vinguvad ja halavad, et miks vannituba ära ei remondita. Heaolu ühiskond on siin ikka väga üle vindi. Mingi vaal karjus mulle eelmine nädal tänaval järgi, et kus mu rattakiiver on? Tööl tuletatakse meelde, et redeliga ei tohi ronida ja nimesilt peab rinnas olema, äkki kontrollid tulevad. Täielik kosmos. Nii et kellel Eestis tööd pole ja ehituse värk tuttav, siis järgmised 5-10 aastat on siin töökäsi kõvasti vaja.
Viimane asi mis siin silma või õigemini kõrva on hakanud- kohalike laiaulatuslik muusikamaitse. Valida on järgmiste stiilide vahel- rock, rock või hoopis rock. Homme on muide rocki auhindade gaala. Rockiraadiost on Rockisaate Rocki eri. 2 nädala jooksul olen raadiost kuulnud Foo Fightersit, Guns'n'roses, Pink Floydi ja korra ka Alice Cooperit. Samad bändid, samad lood, iga päev.
No comments:
Post a Comment